Uku Tampere: Auto hooldus on midagi palju enamat kui ainult mootoriõli vahetus

Foto: Ove Maidla PMSCANPIX BALTICS

Geeniuse kolumnist Uku Tampere on juristi haridusega autojuht ja abipolitseinik, kes sõidab tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa. Loe tema teekonnast siit.

Kui ostetakse uus auto, siis käiakse sellega reeglina esinduses korralises hoolduses kuni auto garantiiaja lõpuni. Pärast seda jäävad autod aga säästukärbete küüsi ning julgen väita, et enamike Eestis liiklevate ja mittegarantiiliste autode hoolduseks jääb sealtmaalt üksnes õli ja filtrite vahetamine.

Autohuvilised teevad vahest rohkemat, kuid lugedes foorumeid, siis on selge, et ka keskmine kaasaegne autohuviline ei oska käsi ise mustaks teha ning tema ainus huvi on autole suur velg ja madaldus alla panna, võib-olla ka tuuningjubinaid külge kruvida. Need küsimused, mida foorumites ja Facebooki kommuunides küsitakse, on lihtsalt nii elementaarsete killast, et päris autohuvilisega tegemist olla ei saa.

Ma ei väida, et margiesindused on kõige paremad kohad autode eest hoolitsemiseks, sest ka esindustes vohab mittehoolimise nimeline umbrohi, kuid igal juhul tehakse sealsete hoolduspakettide käigus rohkemat kui seda on lihtsalt õlivahetus. Igal juhul on see parem kui mitte midagi.

Tead, mis see on? See on teise õlivahetuse kastiõli Jumperist. Ei midagi hullu, teinud oma töö, aga ma sõitsin sellega ainult 60 000 km. Moodsad ajad ei näe kastiõlide vahetamist üldse ette. Pole raske ette kujutada, milline oleks sama õli olnud 130 000 läbimisel, või mida seesama õli teeb 260 000 juures? Ma olen kokku puutunud mõne 250 000+ sõitnud Jumperiga, mille kastid teevad trollibussi häält. Aga pole imestada, kui õli võiks vahetada 60 000 tagant, aga ei vahetata ka 250 000 tagant.

Kõige parem variant autole on leida üks ja hea autoremonditöökoda, kus hoolitakse ja kus edaspidi alati käia. Koht, mis viitsiks teha rohkem kui küsitakse ning kus mõeldakse ka oma peaga. Muidugi sõltub asi ka kliendi tellimusest – telligi HOOLDUS, mitte õlivahetus.

Aga maa ju vahetan õli…

Mul on enda tutvusringkonnas inimesi, kes vahetavad autol üksnes õli ja sedagi siis kui meelde tuleb või kui mina küsin viimase õlivahetuse kohta. Nad piirdukski õlivahetusega, aga siis küsin jälle mina, et millal tehti seda või teist asja. Ja kui nende autodele õlivahetust organiseerin, siis tellin ise vajalikke töid juurde, sest pisike hoolitsus ei maksa palju.

Need on tavalised keskmised autoomanikud, kes vahetavad õli, sest peab ja vahetavad juppe, kui miski lootusetult katki läheb. Seda ei saa neile ette heita, sest kui inimese töö ja hobi ei ole autodega seotud ning auto on lihtsalt praktiline tööriist, siis lihtsalt ei mõelda selliste detailide peale nagu “mida kõike peaks autol aeg-ajalt hooldama”.

Foto: Pixabay.com

Hapuks läheb asi sellest hetkest, kui leitakse mingi taskukohane ehk odav autoremonditöökoda, millele antakse kätte töökäsk: vaheta õli ja filter, hästi odavalt. See on koht, kus töökoda peaks küsima, et millal vahetati see, teine, kolmas ning kui klient ei tea või ei taha neid töid tellida, siis tuleks natuke veenmisvõimet kasutada.

Autode maailmas kehtib üks põhitõde: halva kvaliteedi kibedus annab tunda veel kaua pärast seda kui odava hinna joovastus on möödunud. Seda lauset võib siia-sinna natuke kohendada – kalli remondi kibedus annab tunda veel kaua pärast seda kui hoolduse pealt säästetud raha joovastus on ammu möödunud. Sõna odav on kujunenud igasugu autovidinate otsimise juures praktiliselt lahutamatuks osaks. Otsitakse odavaid rehve, odavaid varuosi, odavat diagnostikat. Odavaid keretöid…

Odavad asjad pole head

Minu jaoks on see sama hea kui rääkida odavast välimusest, odavatest riietest, odavast maitsest, odavast mööblist. Selle kõige taga on intuitsioon, et odav = sitt. Ja nii ongi. Odavad veermikudetailid saad sa aasta pärast uuesti ära vahetada. Odavad rehvid ei pea nii hästi ning ei kesta nii kaua. Odav õli ei kannata ilmselt koormusi samal tasemel, mis korralik õli. Odavast viinast ja veinist saad aga rõveda pohmelli ja peavalu. Seosed on ju samad.

Praktikas on vaid mõned üksikud kasutatud autod, mida ostuprotsesside raames vaatamas olen käinud, näinud sellist hoolt, mida üks auto tegelikult vajab. Ja selle pinnalt julgen üldistada, et kui keskmine autoomanik räägib hooldusest, siis räägib ta sellest, et vahetati õli ja õlifilter ning heal juhul ka õhufilter. Ja siis mõned ajad hiljem otsitakse: “kas keegi teab, mis autol viga võib olla”.

Õli ja filtri vahetus kord aastas või maksimaalselt 15 000 kilomeetri tagant on sama elementaarne nagu inimeste puhul igapäevane toitumine ja hügieen. Kuid lisaks sellele on autodes roolivõimuõli, piduriõli, käigukastiõli, siduriõli, kütusefilter, jahutusvedelik, rihmad ning igasugu hoovad-trossid. Samuti hunnik torusid, mille ümbert vöiks vahest muda ära urgitseda, et roosteuss seal muda all toru ära ei sööks. See nimekiri ei ole ammendav. Igasuguste õlide omadus on see, et nad seovad endasse niiskust. Ja kui niiskust on teatud tase, siis vähenevad õlide “õliomadused” märgatavalt. Niiskus tekitab roostet. Ja seepärast peab aeg-ajalt vahetama ka piduriõli, siduriõli ja roolivõimu õli jne.

122 000 kilomeetrit sõitnud BMW nukkvõll, mis hooldamatuse tõttu enneaegselt ära suri.

Piisavalt hooldatud autol põhimõtteliselt ei saa tekkida sellist olukorda, et ühel külmal talvehommikul ta ei käivitu, sest kütusefiltris olev vesi on ära jäätunud või et käivitamisel lööb õlisurve õlifiltri katki ja õli jookseb välja. Samuti ei saa hästi hooldatud autol tekkida olukorda, kus käsipidur kipub talvel peale jääma. Aga kasutatud autode turul ringi vaadates leidub ikka masinaid, mille roolivõimuõli on sama must nagu diisli mootoriõli, mille jahutusvedelik on ühtlane helepruun möks ja piduriõligi ei paista läbi.

Õlide ja vedelike ülesanne ei ole lihtsalt olemas olla, vaid ka jahutada ja määrida… Kõik liikuvad detailid saavad oluliselt kiiremini otsa, kui need kaks ülesannet piisavalt hästi täidetud ei ole.

Täieliku jama ahelreaktsioon

Autode puhul kehtib veel teinegi põhimõte – kui miski sõlm on katki või halvasti hooldatud, siis võib käivituda täieliku jama ahelreaktsioon. Käsipidur (või tagumised pidurid) jäävad kergelt peale ning omanik ei oska seda tähele panna. Selline pidur aga kuumutab üle rattalaagri ning piisavalt kuuma keedab sealt vahelt määrde ära ja mõne aja pärast ei piisa ainult pidurite korda tegemisest, vaid vahetada tuleb ka rattalaager. Ja liiga kaua kulunud laagriga sõites sööb ta ära ka võlli, mille peal jookseb.

Mu enda kunagisel säästu-Focusel oli see hoolimatuse häda. Käsipidur oli kunagi peale jäänud, sest tross oli oma kõrisse kinni roostetanud, ning klotsid seetõttu lõpuni kulunud. Eelmise omaniku jaoks tähendas see seda, et probleem kadus ju ise ära ja sõit jätkus. Aga kogu tagumine ratas sai seeläbi nii palju kuuma, et laagri vahelt kees määre välja ja laager lagunes paar tuhat kilomeetrit hiljem juppideks. Lisaks põlesid suure kuumusega ära ka mitmed kummitihendid (mansetid), mida mina uue omanikuna suure hurraaga vahetada sain.

Foto: Pixabay.com

Eriti hea näide ahelreaktsiooni kohta on jahutusvedeliku õigeaegselt vahetamata jätmine. Üks asi on selle külmumiskindlus, kuid lisaks sellele sisaldab jahutusvedelik ka roostetamise vastaseid aineid, mis ajaga otsa saavad ja kui nii läheb, siis hakkavad roostetama jahutuskanalid ja jahutusradikad. Eriti hull on asi siis, kui jahutusvedeliku tase on madal olnud ning säästu pärast lisatakse sinna vett. Roostetamine kiireneb märgatavalt ja see rooste kipub settima ja ummistab esimesena tõenäoliselt salongi soojendusradika. Nii ei pruugi talvel jätkuda enam soojust, et salongi soojaks kütta, kuid lisaks roostetab soojendusradikas selle ummistuse alt eriti kiiresti ning mingi hetk lekib jahutusvedelik salongi.

Soojendusradika vahetus on aga juba päris tõsine ettevõtmine, enamasti peab selleks ka armatuurlauda laiali lammutama. Ja kogu see rooste jahutussüsteemis halvendab mootori jahutust. Mootori ülekuumenemine on aga üks nendest asjadest, mis mootori ühe korraga tuksi võivad keerata.

Võid ju kõike seda eirata, aga…

Eks käitumine sõltub sellest, millised on ootused autole ja eesmärgid. Kui autot väga kaua pidada ei taha, siis võid ju seda kõike ignoreerida. Aga kui sa tahad autoga kaua sõita ning teelejäämise riski vähendada, siis hoolitse auto eest rohkem kui seda on ainult õli vahetamine. Hästi hooldatud autoga on lisaks muule ka hea sõita!
Kõigi hooldamist vajavate detailide üles lugemine siin ühes artiklis ei ole võimalik, sest nendest võiks raamatu kirjutada.

Küll aga teab neid iga õppinud ja asjalik mehhaanik. Heaks näiteks ongi vanemad autod, millede kohta toodeti omal ajal ka sellist vahvat raamatut nagu Haynesi manuaal. Neid olid eraldi nii töökodadele kui ka omanikele ning mõlemad eksemplarid on korralikud 1,5 cm paksud A4 formaadis mapid. Kõik otsast lõpuni täis seda, mida auto juures hooldama, reguleerima, kontrollima, sättima ja tegema peaks, et ta kaua ja usaldusväärselt elaks.

Tänastel autodel on küll hooldatavaid sõlmesid vähem ning kõiki vidinaid ei saagi enam näiteks määrida ega reguleerida, kuid ainuüksi nende raamatute paksuse nägemine kõneleb sellest, et autode hooldus on midagi palju rohkemat kui õlivahetus.

Klapi- ja kontaktivahede reguleerimine ning mootoriketi pingutamine on vanade autode pärusmaa, aga käiguhoovastiku määrimine, käsipiduri trosside ja hoobade määrimine ning mutritele-poltidele vahest WD40 peale laskmine on väga asjakohane ka tänases maailmas. Iga endast lugu pidav automehhaanik paneb poltidele-mutritele vasemääret kas või selleks puhuks preventatsioonina, kui kunagi seda uuesti lahti võtma peab. Kui need mutrid ei ole mitte kunagi määret näinud, saab need lahti ainult relakaga.