Uku Tampere: “Hitleri kättemaks” ehk kui kalleid varuosasid sa enda autole ostma peaksid?

“Kehva kvaliteedi kibedus annab tunda veel kaua pärast seda, kui odava hinna joovastus on ammu möödunud…”

 

Olgu auto odav või kallis, varuosi vajab ta ühel hetkel ikkagi. Mõni auto hakkab varuosi tahtma varem, teised sõidavad umbes 200 000 km kanti, enne kui midagi vahetada tuleb. See on väga individuaalne ning sõltub suuremas osas kasutaja kasutamisharjumustest.

Närviline ja raske jalaga juht suudab ilmselt kvaliteetseimagi autoga sõita selliselt, et ta hakkab ruttu lagunema. Samas kui alalhoidlik juht sõidab aastaid ilma remondivajaduse tekkimiseta.

Kõige odavamat ja allahindlusega, palun

Eestlase loomuses on otsida igalt poolt kõige odavamat. See kehtib ilmselt igas eluvaldkonnas, aga eriti automaailmas näib olema nii, et kui autol mõni jupp katki läheb, isegi kui see on kõige tavalisem ja lihtsam kuluosa, siis proovitakse leida (odavalt) kasutatud juppe ja kui see ei õnnestu, siis marsitakse varuosapoodi ning varuosa valitakse ikka hinna järgi. No ja siis on veel vaja suurt allahindlust ka.

Ma tooks siin aga sellise mõneti meelevaldse võrdluse, et kui aluspüksid kaka järele lõhnavad ja hargivahele auk sisse kulub, siis ei tule kellelgi ju mõttesse kasutatud trussikuid asemele otsida?

Aga kui autol näiteks õõtshoob läbi läheb, siis liiga paljudele tundub justkui okei selle asemele mingi grammi võrra uuem kasutatu osta. Kui nüüd mõtlema hakata, siis enam nii meelevaldne võrdlus ei tundugi. Amorte, pidurisupporte, roolilatte ja muud taolist otsitakse foorumites kasutatuna pidevalt.

Luksusklassi autod on kehvemas seisukorras

Mida kallima hinnaklassi auto on, seda kallimad on ka selle varuosad – kui vanema VW Transporteri veermikupulkade hinnad on kahekohalised, siis näiteks Touaregi juppide hinnad on kindlasti kolmekohalised. Ning mida kõrgem on varuosa hind (ja mida rohkem neid on), seda suurem on autoomaniku motivatsioon leida katki läinud kuluosale mingi odavam alternatiiv.

See viimane mõte, kontekstis asjaoluga, et premium-klassi autodel on üldiselt ka rohkem detaile ja sõlmesid, mis katki võivad minna, tekitabki sellise huvitava olukorra, et premium-klassi masinad kipuvad olema keskmiselt kehvemas korras, kui võrrelda sama vanade “Golfi klassi” masinatega.

Audi A8, BMW X5, VW Touareg on kõik sellised autod, mida ei julge hästi kasutatuna osta, sest lõviosa on kehvas korras. Tõsi, nendega ka sõidetakse tavaliselt rohkem, kuid probleemi tuumik pesitseb mujal.

Autovaruosade turg ei tee pilti selgemaks. Varuosade müüjaid on miljon ning igal müüjal on ühele konkreetsele autole ühte konkreetset juppi pakkuda … näiteks 10 erinevat varianti. Ning siis on veel margiesindused.

See tekitab olukorra, kus 2007. aasta Volkswagen Passatile võid osta ühe veermikuvidina näiteks 15 euroga, aga saadaval on ka 100 eurone versioon. Selge on see, et ostja valib selle odavama.

Hinnastamises puudub tihti igasugune loogika

Kuid sama palju nagu hind, kõigub ka varuosade kvaliteet. Kahjuks kõigub see kõik igas suunas, mis tähendab seda, et kõige kallim jupp võib olla kõige kehvem ja kõige odavam jupp võib olla vähemalt sama hea nagu mõni originaalvaruosa. Aga võib olla ka täiesti suvaliselt.

Kahjuks ei tee varuosamüüjad enda tootevalikus sellist reha, et igasugune saast turult elimineerida. Kuid paremad varuosade müüjad on varuosamaailmaga nii palju kursis ja mäletavad ka klientide tagasisidet ning seetõttu üldiselt teavad, millist detaili kannatab osta ja millist mitte. Siiski saab välja tuua rusikareegli, et koonerdamine ei ole kokkuhoid. Kuidas siis osta, sellest allpool.

Nii tekivadki linnalegendid “hitlerist”

Täna hakkab see vaikselt küll pöörduma, aga automaailmas on lausa kurikuulsad mingi generatsiooni VAG grupi autode nõrgad esisillad ning ühte mootorit sõimatakse lausa “Hitleriks”. Põhjust aga ei pea kaugelt otsima.

“Hitleri kättemaksuks” sõimatud 2,5-liitrine V6 diiselmootor laguneb lihtsalt seetõttu, et nende autode hooldusega ei ole liiga hästi. Ilusti hooldatud mootoris ei kulu nukkvõllid lihtsalt niisama ära.

Ning need esisillad – pole imestada, et veermikuremonti kord aastas või 15 000 kilomeetri tagant tegema peab, kui omanik ajab taga seda kõige odavamat varuosa ning ostab kulunud detailide asemele mingi suvalise jupi.

Eksperiment nimega “Tallinna teed”

Mina väidan, et ei ole olemas halba autot (välja arvatud Fiat 500), on vaid halvad omanikud. Koonerdatakse autot remontides ja siis väljendatakse enda frustratsiooni sõimates kogu automarki või mudelit (teenimatult) kehvaks.

Ja et see nähtus on massiline, siis tekivadki linnalegendid sellest, kuidas mingid autod on täielik saast, lagunevad ja muudkui remondi. Veelkord: hästi hooldatud ja normaalsete juppidega remonditud auto ei lagune hullusti isegi mitte “Tallinna teed”-nimelises eksperimendis.

Loomkatse odavate varuosadega

Ma tegin paar aastat tagasi ise loomkatse ja ostsin ühele Eestiski levinud autole alla kõige odavama võimaliku veermikudetailide komplekti. 100 eurot maksis kapremont (pluss tööraha 100 ja sillastend 50 eurot).

12 000 km ja pool aastat hiljem sain ma uue veermikuremondi teha. Selmet minna kirema, kuidas “kõik selle tootja autod on jamad”, ostsin järgmisena alla originaalvaruosad, mis maksid kokku 6 korda enam ehk ligi 600 eurot, aga need samad jupid sõitsid veel 80 000 kilomeetrit sama auto all õnnelikult ringi, kuni metallikokkuostuni.

Hea varuosamüüja on sinu õnne alus

Oluline õppetund eluks – kui su varuosamüüja ei tunne varuosaturgu ja ei oska rääkida sellest, kes, kus ja mida toodab, siis mine mujale – valikut on ju.

Hea varuosamüüja teab, et on juhtumeid, kus samast tehasest, täpselt ühe ja sama tootmisliini pealt tuleb täpselt ühesuguseid laagreid. Ühele pannakse peale mingi suvaline nimi, teine on ilusas sinises karbis ja kannab kuulsa laagritootja nimi ning maksab 3 korda rohkem.

Hea varuosamüüja teab, et 15 eurot maksev šarniir on tõenäoliselt täielik manuur, kuid samas pole mõtet osta ka 100 eurost originaalosa, sest seal vahepeal on üks 40 eurone variant, mis kestab väga hästi.

Hea varuosamüüja teab, et “kuule, see 10-eurone on igati hea, kestab täiesti normaalselt.”

Ära koonerda või ära virise

Aga sina, ostja, lõpeta see odava hinna taga ajamine ning küsi endalt seda, et kui see auto sõitis tehasest külge pandud originaalvaruosadega enne remondivajaduse tekkimist 200 000 kilomeetrit, siis miks peaks ta pärast remonti jälle vähem sõitma?

Õige, ei peakski oluliselt vähem kestma, aga kestab, kui sinna külge ebakvaliteetseid varuosi külge pookida. Maksimaalse kompoti saab muidugi siis, kui omavahel kohtuvad ebakvaliteetne varuosa ja oskamatu mehhaanik. Seda tehet võiks nimetada lausa garanteeritud ebaedu valemiks.