Uku Tampere: kuidas päriselt kasutatud autosid osta

Kasutatud autode müügiplats Kadaka teel. Foto: Mihkel Maripuu/PM/Scanpix

Geeniuse kolumnist Uku Tampere on juristi haridusega autojuht ja abipolitseinik, kes sõidab tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa. Loe tema teekonnast siit.

Eestis on vanemate (odavate) kasutatud autode ostmine paras loterii. Kahjuks kipub olema sedasi, et siinmail vahetatakse auto enamasti välja siis, kui see lootusetult laguneb või mingit suuremat remonti vajab. Ning siis soovitakse selle eest ka maksimaalselt selle peale kulutatud raha kätte saada. Teisisõnu, müüakse siis, kui auto majanduslik eluiga otsakorral on, aga maksimaalse hinnaga.

Maarjamaal vohab ühtlasi ka selline autoärikate põlvkond, kes tundub elatuvat ühekordsete tehingute tulust, ootamata kliente tagasi, sest nende ainus eesmärk paistab olema misiganes romu võimalikult hea hinnaga maha müüa ja pärast mitte vastutada. Olukorrale lisab vürtsi asjaolu, et hooldusi ja remonte lükatakse vanemate autode puhul ka viimase hetkeni edasi. Ning need ärid õitsevad, sest ilmselgelt leidub autoostjaid, kes ette maalitud ilusa pildi hea meelega ära ostavad, siis tünni saavad ja järgmise õnnetusehunniku endale ostavad.

Kõik kasutatud autod: kuulutuse järgi väga heas korras, tegelikult vajavad remonti

Olen viimased kümme aastat aidanud sõpradel ja tuttavatel kasutatud autosid osta ning olen seetõttu vaatamas ja sõitmas käinud sadade kasutatud masinatega. Kõiki neid ühendab see näitaja, et need on müügikuulutuste järgi väga heas korras. Ainult et miskipärast vajavad kõik need väga heas korras masinad suuremal või vähemal määral remonti, kubisevad varjatud vigadest ning isegi halvasti parandatud avariijälgedest. Paljud on olnud sellises korras, et järgmist ülevaatust nad legaalselt ei läbi, aga tavalisele autoostjale sellest ei räägita ning too ei oska ka küsida.

Enne kasutatud autode ostmist mõtle välja oma eelarve ning sellele vastavalt sea ka ootused. Alla 2000-euroste autode puhul oleks veatut ja siledat autot natuke ebaaus oodata. Reeglina. Kui nii odavat masinat ostad, siis arvesta sellega, et sa pead teda remontima varem või hiljem, pigem varem.

Kõige rohkem on minu käest küsitud abi ca 5000-euroste masinate ostmiseks. Ning kuigi ka siin ei maksa uueväärilist autot oodata (sest siis see ju maksaks ka uue auto hinda), on tegemist juba nii suure rahaga, et seda päris huupi maha loopida ei ole ka mõtet.

Tuleb arvestada sellega, et vana auto on nii või naa oma esimese eluea juba ära elanud. Eriti kui tegu lõuna poolt toodud masinaga, millest siinmail juba teinegi mahl välja pigistatud. Kuigi eranditega, siis lisandub siia valemisse veel ka mingi tüüp, kelle jaoks Ilma roosteta masin tähendab tihtipeale seda, et värviga alal pole tõesti roostet, aga põhja all saab sõrmega salongivaipa sügada.

Vanad autod peavad paremini

Üks huvitav nähtus on 1990ndate aastate autod, mis tolle kümnendi esimeses pooles ehitati veel nii, et nad kestaksid kaua. Ja seda nad ka tegid – endiselt on nad meie tänavapildis alles, nad on nõutud kaup ning nad kestavad veel edasi, kui remondi ja hooldusega ei koonerdata. Kuid kümnendi lõpus läks autotootjatel olukord hapuks, sest autod pidasid liiga hästi vastu ja siis keerati kapitalistlikest maailmavaadetest lähtuvalt autode kvaliteet kõvasti alla, et oleks võimalik ka juppe ja uusi autosid müüa.

Keerati aga liiga palju ning 90ndate viimaste aastate ja 2000ndate alguse autod on roosteussiga üsna tugevalt nakatunud, eriti kui eelmised omanikud on neid lihtsalt tarbinud. Ja mitte ainult roosteussiga, kuna nad on palju sõitnud, siis tuleb varuosakulu arvestada sarnaselt tankimise kuluga.

Kõige tähtsam: vii ülevaatusele

Aga mida siis teha, kui auto peale on kulutada 5000 eurot ja väga remontida ei taha? Kõige A ja O on see, et mitte ühtegi kasutatud autot ei maksa osta ilma seda usaldusväärses ja erapooletus autoremonditöökojas üle vaatamata. Välja arvatud muidugi juhul, kui auto hind on tuntavalt madal ning oled valmis võtma riisiko, et sellesse tuleb lähiajal korralikult raha investeerida.

Nagu iga muugi asja puhul ei maksa turu odavaimast autost oodata, et sellele ei leidu vigu ning kui me räägime üle 10 aasta vanustest odavatest autodest, siis selles osas olgu ootused ikka hinnale ja vanusele vastavad. Kui tahad autot, millega saab aastaid ilma remondita sõita, liisi uus. Nii lihtne see ongi.

4 olulist nõuannet ja natuke veel

Kuid tegelikult tahtsin reastada mõned mõtted, mille abiga saab enne auto remonditöökotta kontrolli viimist välja sõeluda need autod, mille peale aega pole mõtet kulutada, kui eesmärk on leida sõber sõiduauto mitmeks aastaks.

  • Kui autol puudub kontrollitav ja usaldusväärne hooldusajalugu, siis ära oma aega selle auto peale kuluta. Kui sul just ei seisa sellele autole sobivate juppide ladu kusagil kuurinurgas ning kui ta hetkeseis just silmapaistvalt hea ei ole.On kaks asja, mille puudulikkus võib hetkega kogu auto vanarauaks muuta: õigeaegselt vahetamata õli ja mootoririhm. Kui selles osas valitseb ebaselgus, siis parem hoia autost eemale. Ma ei räägigi esinduse hooldusajaloost vaid üldiselt. Ja puudulikest hooldustest tingitud hädasid ei pruugigi märgata isegi remonditöökojas autot kontrollides – kui näiteks kulunud nukkvöll või tõukurid juba häält teevad, siis on vahetus lähedal, aga kui nad häält ei tee, siis seda ilma mootorisse sisse vaatamiseta tavaliselt ei tuvasta. Kuid samas ära usu pimesi igasugu pabereid. Kui kahtled, las mõni sõltumatu mehhaanik hindab asja. Sest paber kannatab teadupärast ju kõike. Samas võib lammutustest uue mootori saada mõnesaja euroga. Aga juurde läheb vahetus ja kas sul on seda rõõmu vaja?

  • Paljudes kuulutustes on lisamärkus ”väga vastupidav auto, pole kordagi teele jätnud.” Emotsionaalselt tundub ju väga hea asi, aga kui auto läbisõit on 200 000 ja enam kilomeetrit ning seda pole viimaste aastate jooksul üldse või eriti remonditud (sest pole ju teele jätnud), võid olla kindel, et uue õnneliku omanikuna saad kõik need tegemata jäänud remondid ise teha. Isegi kõige paremad autod hakkavad eelmise omaniku hoolsusest sõltuvalt 150 – 200 000 km läbisõidu juures varuosi tarbima. Piduri kettad ja klotsid? Veermikupulgad? Sidur? Rihmad? Amordid?
  • Margipõhised tüüpvead. Enne kui hakkad ostma näiteks Volkswagen Passatit, viska pilk peale margiharrastajate foorumile. Kuluta kasvõi mõned tunnid ja siis saad teada, et see 210 000 km sõitnud 2007. aasta Passati 4000€ hea hind tähendab seda, et kui seal midagi tehtud ei ole, siis saad üsna varsti vahetada kahemassilise hooratta, siduri, tagumised pidurisupportid, roolilati ning halvemal juhul ka pihustid. Kogu see kirjeldatud rõõm maksab ka umbes 4000 eurot.
  • Müüja kui inimene. Kui müüja ei oska auto kohta midagi öelda ja tuleb müüma sõbra sõbra autot, siis ei saa selliselt möh-tüübilt auto ajaloo kohta suurt midagi teada. Kasutatud autosid on turul väga palju, ära raiska oma aega sellistele müüjatele, kes ei leia aega isegi oma autot näitama tulla. Ilmselgelt pole tal olnud aega ka seda autot hooldada, remontida.Väga tihti tuleb kokku lepitud kohtumispaika mingi rullnokk, kes isegi autot ostjale näitama tulles ei suuda gaasijalga tagasi hoida ja vilistab Statoili või Circle K-sse sisse keerates kummi. Kui ta juba nüüd nii sõidab, siis kuidas seda autot muul ajal ekspluateeritakse?Ja siia alla käib ka see, kas auto on puhas ja pestud. Ühest küljest näeb määrdunud mootoriruumis paremini, kas seal on õlilekkeid ja muid selliseid, kuid see on samas asi, mis hiljem töökojas ka välja tuleb. Pigem on küsimus selles, et kui autot pole eriti pestud ja näiteks veekanalid on kõdu täis, siis äkki on tegemist olnud sellise tarbeesemega, mida lihtsalt kasutatakse ja mis on lihtsalt… tööriist, mille peale minimaalselt kulutatakse. Kindlasti tasub eemale hoida ka neist, kes autot liigselt kiidavad ning töökotta kontrollimisse minemist vältida üritavad.

Igasugused muud asjad nagu avariilisus, kulunud veermikujupid, lekked, rooste ja muud probleemid tulevad välja autot töökojas kontrollides, kui nad juba niisama auto ülevaatamisel silma ei hakka. Ning nende puhul on ostjal lihtsalt otsustamise koht, et milliste vigadega ta lepib ja millise hinna eest. Sest ülevaatuse saamiseks peab auto korras olema.

Kõige hullem asi, mida osta…

Aga nüüd on puändi koht. Läbi aastate on selgeks saanud, et kõige hullem asi, mida kasutatud autode turult osta saab, on (ainult!) ca 90-100 000 km sõitnud üle kümne aastane auto, mida on hooldatud tehase hooldusvälba järgi. See läbisõit ja vanus koosmõjus tähendavad seda, et see auto on sõitnud peamiselt lühikesi linnaotsi, mis on mootorile suur koormus. Ja kui selle komplekti juurde on õli vahetatud 20 000 km tagant ning selle aja jooksul pole ka eriti juppe vahetatud (mis selle läbisõidu juures on tõenäoline), siis pole selle autoga enam palju teha.

Samuti on naisterahvaste kasutuses olnud autod tavaliselt kehvemas korras – nemad lihtsalt sõidavad ja kui seal kõrval pole kedagi, kes auto heaolu jälgiks, siis juhtubki nii, et õlivahetusvälp on näiteks 4 aastat.

Astusin ise ämbrisse

Alles möödunud sügisel astusin ise sellesse ämbrisse, et ostsin poolkogemata ja poolteadlikult tiksuva mootoriga BMW 1. seeria. Võtsin riski, et tiks oli vahetamata õlist (hooldusest oli kaua möödas), aga võta näpust, tegelikult oli nukkvõll katki ja auto vajas uut mootorit. Ja need hädad vaevasid teda justnimelt seetõttu, et õli oli vahetatud sel autol siis, kui meelde tuli. Vahest. Selle auto läbisõit oli ainult 120 000 km. Kuid see läbisõit koosmõjus harvade hoolduste ja lühikeste otstega oli piisav, et auto omadega otsas oleks.

Mida siit heietusest järeldada. Kui tahad pikaks ajaks ustavat sõpra, ära osta läbisõitu, vaid tehtud hooldusi, remonte ja hetkeseisu. Ilusti hooldatud ja peamiselt maanteedel elanud ning 300 000 km sõitnud auto on ilmselt parem diil, kui 10 km päevas linnas tööle-koju liikuv masin. Välja arvatud muidugi juhul, kui sellel viimatikirjeldatud väikese läbisõiduga autol on õli vahetatud vähemalt kord aastas või 10 000 km tagant. Eesti kliimas see tehaste lubatav kaks aastat või 20 000 või 30 000 km lihtsalt ei toimi.

Ning isegi kui saad ägeda auto, siis igal juhul arvesta sellega, et auto remondifondi tuleks panna 100 eurot kuus. Kui midagi näiteks aasta pärast juhtub, siis ei lähe tuju nii ära ja sa ei peta ennast. Ja kui auto peab vastu ja remonti ei taha, siis on kogunenud hea raha, millega muud ägedat teha.