Autoajakirjandus on meelelahutus, sest mis praktilist kasu on mul arvustustest, mis hommikust õhtuni mingit autot kiidavad. Päriselt ka – mida on mul kasu teadmisest, et mingi asja juhitavus on suurepärane, istmed kõige mugavamad, ergonoomika on paigas. Ja kõige vähem huvitab mind see, kui vähe ta CO2 emiteerib, sest see on sama mündi üks pool. Tänu sellele, et CO2 on jõuga maha surutud, tuleb kusagil mujal järeleandmisi teha ning seni ei ole keegi suutnud mind veenda, et uued autod summaarselt on loodusele kasulikumad kui vanad. Sest nad ei ole.

Auto on saanud kiirmoeks, mis tuleb võimalikult ruttu uue vastu vahetada

Igatahes, võta mistahes uus auto ning kuniks nad on uued, siis on nad kõik enam vähem head. Olgu, mõni on sportlikum, mõni on mugavam, üks on kiirem ja teine on ökonoomsem, ilusam ja ruumikam. Aga lõppkokkuvõttes on see maitse asi ning iga autoostja läheb ja valib ikka selle auto, mis a) endale meeldib ja b) millele rahakott peale hakkab.

Selge on see, et tänastes autodes on hunnik lisavarustust, mis selle kõik põnevaks teeb. Eks isegi satun vasikavaimustusse, kui mingit toredat vidinat näppida saan. Kuid sisimas ma nutan, sest tänapäeva autod pole enam päris see, mida hing ihkab.

Miks? Sest praktilisest asjast on arenenud moevidin, mida sa natukene kasutad ja siis pead välja vahetama, sest peale tuleb jälle uus põlvkond, mis on veelgi vingem. Üks tahk selle juures on see, et inimene on loomult edev ja tahab, et tema vidinad oleksid kõige vingemad ja vähemalt naabrist paremad. Kuid teine tahk on see, et valikuvariandid hakkavad otsa saama. Autoomanikud on sundseisus ja nad lihtsalt peavad koguaeg seda kuradima uut ostma.

Eesmärk ei ole enam võimalikult kaua kestev auto

Automaailmas on toimunud viimase kümnendi jooksul selline nihe, et autod ongi mõeldud vastu pidama uue põlvkonnani. See ei ole alati nii olnud, sest vahepeal liiguti just täpselt vastupidises suunas, eesmärgiga toota auto, mis oleks parim ja kestaks kaua, kusjuures need sõnad olid mõnes mõttes sünonüümid.

Täna elame täielikult turumajanduses ja autotootjad sureksid lihtsalt välja, kui keegi nende uusi autosid enam ei ostaks. Kindlasti teen kellelegi natukene liiga seda öeldes, aga üldistades julgen väita, et autotööstus on tänaseks pigem üks suur PR ja marketingitrikk, ainsa eesmärgiga rohkem müüa ja müüa.

Sarnane lugu on näiteks nutitelefonidega, kus uusi mudeleid tuleb turule nagu seeni pärast vihma. Ja iga uue mudeli tulekuga jääb sinu vana mudel ajale rohkem jalgu, kuniks sa oled sunnitud selle välja vahetama.

Ja siin ei ole tegemist enam sotsiaalse survega või oma edevusega vaid ka praktilise vajadusega, sest kõige uuemaid turvauuendusi ja ka äppe sa lihtsalt ei saa üks hetk sellel vanal nutitelefoni mudelil enam kasutada. Kuigi tema raudvara oleks selleks väga piisava ressursiga. Mul oli iPhone 4 – hirmus vana, aga raud töötas kenasti ja teda oli igati hea kasutada.

Täna ei ole see telefon enam kasutatav, sest tehniline tugi (uuendused) sellel enam ei toimi. Ja nii olin sunnitud igati töötava telefoni nurka jätma ja ostma iPhone SE, sest sellele on tugi veel olemas. Tänaseks on seegi juba moraalselt vananenud uunikum, mitu põlvkonda telefone on kahe aastaga mööda vuhisenud.

26 aastat vana auto interjöör on korralikum kui 20 aastat uuemal sõidukil

Autode maailm liigub samas suunas. Mingi facelift või mudeliuuendus tuleb juba iga paari-kolme aasta tagant ning see ongi tegelikult märk sellest, mis aja tagant peaks autosid vahetama. Või täpsemini – autotootja eeldab, et sa vahetad auto välja just nii ruttu. Ja nii on tarbija moraalselt ajendatud oma muidu täiesti toimiva asja välja vahetama.

Kuigi minule tundub, et autode puhul on ka toote enda raudvaraline kvaliteet käinud ”ajaga sama sammu”, mis tähendab, et see moraalselt vananev raud lihtsalt ei peagi väga palju kauem vastu, kui järgmise mudeliuuenduseni. Tõsi, selle ette nähtud aja toimivad nad reeglina hästi. Aga väga kaua ei julgeks küll uut autot tarbida.

Ma vaatan oma vana mersu salongivaiba materjali ja istmenaha paksust. Ning ma vaatan seda 26 aastat vana armatuurlauda, mis tegelikult näeb disaini kõrvale jättes välja nagu uus. See kõik oli loodud kestma. Aga 2015. aasta Volkswagen Passati istmed on 6 korda väiksema läbisõidu juures juba nagu kotti vajunud püksid ning kolm kuud vana Volkswagen Crafteri armatuuriplast on juba pöördumatult kriimustatud sinna laekasse unustatud võtmekimbu poolt. Ja neid näiteid on ka teistelt automarkidelt, mina lihtsalt olen VW otsa sattunud. Ma ei räägi siin luksusautodest ja luksusmarkidest vaid massiautost.

Kõigi aegade paremad autod valmisid just sellel perioodil

Teen siinkohal ühe kiire kõrvalpõike autoajalukku. Kindlasti ei ole kõik minu meelevaldse lühikokkuvõttega nõus, aga samas ei ole keegi mu arvamust seni ka ümber lükanud. Kaheksakümnendateks aastateks olid suuremad Euroopa autotootjad loomuliku arendamisprotsessi tulemusena valmis saanud kõigi aegade parimad autod.

Saksa autotööstuses ja automaailmas oli kasutusel isegi oma termin, mis tähistas autotootjate püüdu ja sihti ning samal ajal ka kõigi unistust kõige paremast autost – langzeitauto ehk siis auto, mille sa ostad, mis on täiesti hea ja mida sa kasutad kaua. Ja mis kestab kaua. Kes tahab, see guugeldab siinkohal ja loeb ise neid sadu tuhandeid lehekülgi lugusid langzeitauto’dest. BMW 5. seeria, Mercedes-Benz’i mudelid W123 ja W124, Audi 100.

Üldiselt on kõik autohuvilised nõus, et autode arengu tippaeg langeb 80ndatesse ja 90ndate algusesse. Ma ei räägi siin kõige kiiremast või kõige ökonoomsemast või kõige kurvisuutlikumast vaid üldiselt – kõige paremast keskmisena. Selleks ajaks oli tehnika ja tehnoloogiad arenenud sinna, et toodetud autod kõlbasid enamikeks praktilisteks vajadusteks ning nad suutsid seda tööd teha ka rasketes tingimustes – need autod kestsid kaua ning olid ka tehniliselt oma aja kohta väga ägedad – mõtleme kasvõi Audi Quattro süsteemile, mis on sellel samal 80ndate kujul ka tänases maailmas tegija.

Kuid ennekõike olid nad vastupidavad ja tohutu kasutusressursiga

Tänapäeval on see lihtne ununema ja sellest ei saada aru, sest paljud mõtlevad just nii, et vana auto laguneb. Aga siis tuleb asi panna konteksti – see 30 aastat vana auto laguneb sama palju või vähemgi, kui 5 aastat vana kaasaegne. Siit edasi lähevad arvamused lahku, kusjuures eraldi küsimus on see, et kas kõige parema auto tootmine oli ikkagi kõigi ühine huvi. Mina leian, et oli, sest auto oli inimeste jaoks tööriist ja tarbeese. Lisaks oli see suur kulu ning sellega käituti nagu investeeringuga – eesmärk on hoida!

Nagu profid töömehed kasutavad profitööriistasid, nii pürgiti ka autonduses samas suunas.

Auto muutus liiga heaks ja uute müümine muutus raskeks

Minu väide on see, et 30 aastat tagasi jõudsid suuremad autotootjad seisu, kus neil oli valminud auto, mis oli hea ja loodud kestma. Kuid siis tekkis järgmine probleem. Kui auto on liiga hea ja kestab liiga kaua, siis miks peaks inimesed tahtma osta uut autot. Loomulikult, alati oli, on ja jääb see faktor, et mingil osal tarbijatest on lihtsalt vaja seda uuemat ja vingemat mudelit. Olgu ajendiks turvalisus või prestiiž või soov olla “roheline”. Ka tarbija eelistuste poolel ei jää praeguse ülilühikokkuvõtte juures peatuma.

90ndatel läks autotootjatel olemine kitsamaks, sest nende toodetud autod olid nii head, et tekkis küsimus: miks peaks keegi auto välja vahetama. Ma ei tea, kas siin taga oli kartell või mingi kokkulepe – vandenõuteooriaid leiab igasuguseid. Kuid fakt on see, et nagu ühest vitsast löödud, keerasid autotootjad oma toodangu kvaliteedi järsult alla.

Tootmist aeti odavamaks, autosid läksid odavamaks. Tulemus? Praktiliselt kõik 90ndate lõpu autod lagunesid, roostetasid ja ega neid linnapildis ka enam liiga palju ei ole. Seda juhul, kui vaadata proportsioonis neist 10 aastat vanemate autodega.

Tundus, et kvaliteeti keerati nagu helitugevuse nuppu, otsides seda optimaalseimat kohta

Kuid seda kvaliteeti keerati maha liiga palju ning tarbijates tekkis pahameel. Seetõttu hakkasid autotootjad kvaliteeti juurde keerama ning vahepeal toodeti jällegi häid autosid. Mõnel automargil läks kauem ja kvaliteedini jõuti tagasi alles kümnendi lõpus. Mõni ei jõudnudki kvaliteedi juurde tagasi.

Kuid see kvaliteedini tagasi jõudmine on minu arvates näilik, sest mingist langzeitauto’st me ühegi tänapäevase auto puhul rääkida ei saa. Märgin veel kord ära, et siin räägin ma tarbeautost, tavalisest autost, keskklassi autost, massiautost. Langzeitauto on selline auto, mille materjalid on kvaliteetsed ja vastupidavad ning mis sõidab miljon kilomeetrit, kui teda õigesti hooldada. Tänane auto sõidab kolm korda vähem, vaid mõned üksikud isendid venitatakse kaugemale. Ja autol endal on siin vähe süüd – ta on lihtsalt disainitud olema ajutine…

Kas põhjus on kapitalistlikku laadi või surfib see trend hoopiski inimeste edevuselainetel, jäägu igaühe enda otsustada. Või on siin süüdi hoopiski kellegi lobitöö Brüsseli ja Strasbourgi koridorides. Või on süüdi väga lühinägelikud rohelised trendid ja CO2 emissioonide lausa haiglaslikke mõõtmeid võttev vähendusüritus. Ilmselt kõik kokku.

Kumb on saastavam, uus või vana auto?

See toob mind tagasi tänapäeva ja eelnevalt toodud väite juurde, et tänapäevane auto pole enam päris see… Ma ei vaidle vastu, et tänapäevane auto on ilus, turvalisem kui varem, võtab vähem kütust, kui 20 aastat vanemad ametivennad. Kindlasti on tänapäevases autos olemas roppu moodi lisavarustust, mis meile kaasaegset tunnet loovad ja mugavust toovad.

Aga teisest küljest oleme me jõudnud sinna, kus kaasaegne kaubik praktikas ei kõlba enam töötegemiseks ning kaasaegne sõiduauto on hea ainult seniks, kuni liising läbi saab. Isegi liisingu teenus on üles ehitatud sellele, et iga viie aasta tagant vahetad sa oma auto mugavalt välja uue vastu.

Ja siin on see koht, kus tuleb mängu minu kurbus. Trööstituse tunne. Nii loodushoiu seisukohast, sest iga uue auto tootmine on võrratult saastavam, kui vana auto töös hoidmine, kui ka lihtsalt kaine mõistuse seisukohast.

Millal muutus normaalsuseks see, et viis aastat vana auto või kaks aastat vana telefon või neli aastat vana arvuti on juba kasutamiseks liiga vana? Kõige paremad vahvlirauad on need vanaema kapist võetud Esta nimelised. Ja kõige parem kohviveski on 40 aastat vana Läti toodang. Mu vanaema pesi veel kolm aastat tagasi pesu 40 aasta vanuse pesumasinaga.

Ja nii tegelikult kõigis eluvaldkondades – asjad on muutunud ajutiseks. Kui sellel teemal juttu teen, siis reeglina vastatakse, et see ongi asjade loomulik areng. Ja et minu suhtumine on ajale jalgu jäänud, paradigmad ongi nii palju muutunud ning see on vältimatu, normaalne.

Kas langzeitauto tuleb tagasi?

Ma näen langzeitauto tagasitulekut Tesla sugustes projektides ning kahtlemata on elektriautondus see, kuhu suunas me liigume. Ja see mulle meeldib. Aga praegu on Tesla siiski kallis nišitoode ja ma kardan, et elektriautode massiks saades ja sisepõlemismootorite asemele tulles jõuab allakäigutee spiraalis samasse punkti tagasi.

Või on asi selles, et kaasaegne auto lihtsalt ei olegi enam tööriist? Kui auto teeb päriselt tööd, siis leiab ta palju kasutust ja peab vedama palju koormaid ning seda lühikese aja jooksul. Autotestijad võiksid nende autotestides ”nii mõnusate” tänapäevaste mikromootoritega üritada päris tööd teha. 1,5 liitrine diiselmootor ei jaksa sikutada ei käru ja ega koormat, vahet pole mitu turbot talle külje poogitakse.

2.0 TDI mootor, mis kipub kujunema maksimaalseks suurimaks standardiks suurtel kaubikutel on küll üllatavalt jõuline ja samas ökonoomne, aga kui ma pean temaga koormat vedades sõitma ainult põhjagaasiga, siis ei kesta ta isegi garantiiaja lõpuni mitte. Kahjuks aga ei ole võimsad V6 diislid enam isegi mitte valikus ning kui mõnel automargil sa veel sel aastal saadki sellise “päris” mootori valida, siis sahistatakse, et järgmine aasta enam saada ei ole ja nii ongi need üks kaduv nähtus.

Õunu ei ole vaja ükshaaval kilesse pakkida

Sama lugu sõiduautodega. Pooleteistliitrine bensiiniturbokas rõõmustab nii kütusekuluga kui tõmbega. Aga ma võin kohe varrukast vuristada 6 (!) lugu oma lähemast tutvusringkonnast, kus enne garantiiaja lõppu on mootorit juba kapitaalselt remonditud, mootor välja vahetatud või muud traagilist tehtud.

Tõsi küll, kui iga 3-5 aasta tagant autot vahetada, siis ei ole asi nii hull ja selle aja elab ta ära. Aga miks on ära kadumas ka valikud? Kui see on areng, siis ma tahaks karjuda, et peatage areng, ma tahan maha minna! See on see koht, kus minu mõistmine saab otsa.

Mina olen see põlvkond, keda on veel kasvatatud säästlik olema – asjadest hoolima ja asju hoidma. Ning mulle on hirmsasti vastukarva see kaasaegne tarbimisühiskond. Ühiskond, kus õunu pakendatakse ükshaaval kile sisse ja kus vana asja hoidmine ning kaua käigus hoidmine ei ole enam in. Kui kõik hoiaks oma asju hästi ja hoiaks neid käigus kaua, siis oleks ilmselt ka meie planeet üks parem koht elada.