Uku Tampere: õpime ära “tõmbluku” ehk kuidas Tallinna ummikutes ellu jääda

Geeniuse kolumnist Uku Tampere on juristi haridusega autojuht ja abipolitseinik, kes sõidab tuhandeid kilomeetreid läbi Euroopa. Loe tema teekonnast siit.

Nii kaua kui mina mäletan, on alati olnud nii, et talvel ei saa normaalselt liigelda libeduse tõttu ja suvel ei saa liigelda, sest kõik maa ja ilm on täis teetöid. Siinkohal ei ole Eesti mingisugune erand, sest mastaapseid teetöid tehakse kõikjal Euroopas ning suuri ummikuid toovad need kaasa igal pool.

Eesti on selles mõttes unikaalne, et siin leidub tõsiselt võetavat liiklust ainult Tallinnas ning isegi Tallinna ummikud on alles noored ja peavalu tootmist õppivad ummikud, kui võrrelda neid Euroopa suurlinnades toimuvaga. Erandiks siinkohal on Paldiski maanteel ja Haabersti ringil toimuv, kus korraga on tuksi keeratud kõik ning häid alternatiive loode ja ida suunast Tallinnasse sisenemiseks polegi jäetud. See selleks.

Õpime Eestis ka nippe, mis aitavad ummikutega hakkama saada

Mujal maailmas on jõhkrad ummikud olnud elu lahutamatuks osaks juba ammu ning nii sealsed liikluseeskirjad kui ka liikluskultuur on selle karmi tegelikkusega kohanenud ning välja on kujunenud ka hunnik kirjutamata reegleid, mis kõigi ummikus tiksujate elu lihtsamaks teevad. Ning ma ei näe takistusi, miks neid ei võiks kohaldama hakata siingi, sest need kõik on praktika käigus välja kujunenud tegevused, mis teistega arvestavad ja trööstitud olukorda talutavamaks muudavad.

Tõsi, mõned nipid juba vaikselt juurduvad ja üksikuid entusiastlikke kaasliiklejaid leiab teistega arvestavat liikluskultuuri harrastamas. Lõviosa juhtidest siin Tallinnas sõidavad aga justkui silmaklappidega ja vahivad pööret oodates juhmide nägudega, oskamata reageerida, kui neile näiteks tuledega vilgutada tagamõttega “mine nüüd, lasen su läbi”.

Komme, mida Eestis ei osata: viisakas merging

Kuid on üks komme ”kaugelt” Euroopast, mida siinmail ei osata: viisakas kokkureastumine ehk inglise keeles merging, mida võiks Eestis hakata senisest oluliselt rohkem rakendama.

Täna tahan rääkida selle alaliigist nimetusega merge in turn, mis praktikas tähendab seda, et reastu alles sõiduraja lõpus või vahetult enne takistust, näiteks teetöid.

Inglismaa liikluseeskirjast: You should follow the signs and road markings and get into the lane as directed. In congested road conditions do not change lanes unnecessarily. Merging in turn is recommended but only if safe and appropriate when vehicles are travelling at a very low speed, e.g. when approaching road works or a road traffic incident. It is not recommended at high speed.

Saksamaal ja Inglismaal on lausa eraldi infotahvlid kasutusele võetud, mis suunavad autosid sõitma enne teetöid kõiki sõiduradasid kasutades kuni takistuseni ja seal siis tõmbluku meetodil ehk üks ühest reast ja teine teisest reast kokku reastuma.

Saksamaal hüüavad sildid sulle juba kilomeeter enne teetöid eespool suletud rea ääres, et “rea lõpuni on veel 500 m”. See ei ole hoiatus, vaid juhis, et ära (kurat!) veel reastu, sõida seda rada pidi. Saksamaal on neil lausa animeeritud märgid, mis tuletavad inimestele meelde ja näitavad ette, mida tähendab tõmblukk – rea lõpuni ja siis üks ühest reast ja teine teisest reast. Loomulikult leidub sealgi tüüpe, kes ennast sealt poole kilomeetri kauguselt ummistavasse ritta vahele pressivad, aga need on üksikud. Tallinnas, Järvevana teel on umbes iga viies mingi nihkega.

Tavapärane olukord Järvevana teel suunaga Mustamäe poole on see, et parem rida seisab kuni Ülemiste ristmikuni ja mööda vasakut rida, mis kusagil kaugel esimesega kokku reastub, vuravad mööda mingid üksikud üritajad. Ja siis need üksikud üritajad sõidavad hooga rivist mööda, kuni mingi hetk hakkab neil piinlik või hirm või ma ei tea, mis see tunne on. Ning suruvad ennast sinna niigi seisvasse rivisse vahele kusagil N kohas, mis on kõike muud kui rea lõpus.

Liiga varane reastumine toob seisaku

See ei ole viisakus, see on nahaalsus ja trügimine, sest kui sa sõidad sellest seisvast reast mööda ja vahele surud, siis seisavad seal reas tagapool olijad selle ühe auto võrra kauem. Ja nii kujunebki olukord, et rivi lõpp praktiliselt ei liigu, sest Järvevana tee pikkuse jooksul surub ennast sinna rivisse vahele kümneid autosid. Parem rida praktiliselt seisab, läbib seda teelõiku umbes 40 minutit ja vihkab kõiki ja kõike. Vasaku rea tegelased saavad selle lõigu praegu praktiliselt peatumata läbi sõita. Roadrage sünnimaa.

Olukord poleks aga selline, kui autod jaguneksid ühtlaselt kahe rea vahel ära. Ja ilma ridade vahel tsiksimiseta sõidaksid oma sõidurajad lõpuni, kuni enam edasi sõita ei saa. Ja seal lõpus rakendaksid viisaka inimesena tõmblukku – ikka üks auto ühest reast ja teine teisest. Selle tulemus oleks see, et ühtlaselt saavad liikuda mõlemad read. Rõhutaksin sõna “viisakalt”, sest lisaks sellele, et rida ei suudeta lõpuni sõita, suruvad ennast sinna paremale vahele ikka paar autot korraga.

Ära tee nii!

Sõida rea lõpuni ja viimase 10 meetri peal enne rea lõppu lase enda kõrval paremal oleval auto minna ja siis vajud ise tema ja järgmise vahele. Sinu taga olev auto laseb jälle enda kõrval oleva auto minna ja läheb siis ise vahele.

Tõmblukk!

Üle ühe!

Selle tulemusel liiguksid mõlemad read ühtlase kiirusega ning ma võin kihla vedada, et kui Järvevana teel saaks lahti neist poole peal vahele trügijatest ning lõpus kahekaupa vahele trügijatest, siis saaksid mõlemad sõidurajad läbida Järvevana tee küll väikesel kiirusel, aga seisma jäämata.

Rõõm: Haabersti ringil toimis tõmblukk

Mujal Euroopas harrastatakse tõmblukku praktiliselt igal pool, kus on ummikuolukord. Teetööd, lihtsalt umbes linnaliiklus. Ja tõmblukk rakendub isegi peateede-kõrvalteede suhetes. Kui kõik teed liiguvad ummikus, siis mis valu on trügida ühe autopikkuse võrra edasi, laskmata kõrvalteelt tulijat vahele?

Üks päev sõitsin Haabersti ringi teetöödest läbi mööda Paldiski maanteed. Kõik haarad nii Rannamõisa tee poolt, Ehitajate tee poolt kui ka Paldiski maanteelt olid 3 km/h liikuvaid autosid täis. Ja peaaegu rõõmustasin, sest Haabersti ringile jõudes toimis seal peaaegu ideaalne tõmblukk. Rannamõisa teelt tulnud auto laskis läbi minu ees ringile pääsu ootaja ja siis läks ise. Siis tuli järgmine ja viipas mulle, et mine! Ja kõik kes me sel hetkel seal ringil olime, lasime enda ette ka ühe auto Ehitajate teelt. Tulemuseks, et kõik said natukese võrra edasi liikuda seismise asemel.

Kõik oli ilus, kuni üks loomaaia poolt tulija jäi mokk töllakil vahtima, kui ma talle viipasin, et mine nüüd minu ette. Ja siis kirsina tordi peal minu taga sõitnud tobedik hoidis ennast minu tagastanges kinni ja vehkis kätega – ilmselgelt mind ja kõiki teisi vihates, et kuidas keegi niimoodi vahele lasta sai.

Ühesõnaga, ummikuolukorras harrasta tõmblukku ja lase teisi läbi. Sõida rida lõpuni ja alles siis reastu ümber.

Loomulikult seda ei PEA harrastama, sest liiklusseadus sellist asja ju ette ei näe. Aga inimesed, kõiki elu nüansse ei ole mitte kunagi võimalik päris lõpuni ära reguleerida ning tõenäoliselt ei tahaks keegi elada maailmas, kus tehakse ainult seda, mis kästud ja ei tee seda, mis on keelatud. Õppida, kohaneda ja teha midagi paremini võiks olla homo sapiens liigi eripära. Siin on küsimus ennekõike liikluskultuurist ja inimeseks olemisest ning miks mitte siis seda proovida?