Kas autosõit võib olla nauditav ja lõõgastav puhkus? Aga kui on tipptund ning eesolevate autode punaste piduritulede rodu ulatub näiliselt lõpmatusse? Loomulikult on! Eriti, kui sul on võimalus palgata autojuht ning soetada endale viimase põlvkonna Mercedes-Maybach S-klass. Mugavamat ja meeldivamat võimalust lasta end ühest paigast teise sõidutada, on üsna keeruline ette kujutada.

Mulle meeldib väga sõita öises ja vihmases Tallinnas – see on lummav ja rahustav. Kuid seda vaid juhul, kui ei pea ise rooli keerama ega liiklust jälgima. Selleks sobib paremini kõrvaliste või avara vaatega ja mugav tagaiste. Läbi panoraamkatuse ning küljeklaasidel ekslevate vihmapiiskade sillerdavad pealinna tuled. Sinna kõrvale sobib ideaalselt stereosüsteemist tavapärasest pisut valjemini kostuv, ent lõõgastav audiokogemus. 

Kui oli juba võimalus Mercedes-Maybachiga pikemalt tutvust teha ning kevadine Eesti ilm oma vihmasadudega ka pettumust ei valmistanud, siis pidin kohe kindlasti minema ja nautima öist pealinna niisket tuledesära. Minu kõrval istus London Grammari solist Hannah Reid. Või vähemalt nii tundus, sest Burmester 4D stereosüsteemi helipilt oli nii puhas ja tõetruu, justkui esitaks lauljatar oma parimaid palasid sealsamas autos, tuues esile kõik peensused tema hääletämbris. Üks minu meelistegevusi oli just viidud täiesti uuele tasemele.

Kui on vaja midagi enamat

Maybachi bränd on läbi ajaloo tuntud kui väga luksuslike sõidukite ehitaja. Peale teist maailmasõda kadus ta aga suuresti areenilt ning äratati taaskord ellu Mercedese poolt alles 2000. aastate alguses, sest klientidele oli vaja pakkuda olemasolevast mudelivalikust midagi veel eksklusiivsemat ja luksuslikumat. Paraku ei saatnud esimest tulemist eriline edu ning müüginumbrid jäid tagasihoidlikuks, misjärel eraldiseisvast brändist loobuti.

Aastal 2015 toodi see nimi aga taaskord tagasi, kuid seekord võeti see kasutusele hoopis S-klassi (W222) alam-brändina – Mercedes-Maybach S-klass. Kere sai märgatavalt pikem (5453 mm), välimusele lisandus peeneid detaile ning luksusliku lisavarustuse pealt tagasi ei hoitud. Mercedese enda väite kohaselt oli toona tegemist kõige vaiksema seeriatootmises oleva autoga. Sama retsept kandus edasi ka antud loos vaadeldavale uuele S-klassi põlvkonnale (W223).

Liiga, milles eksimusi endale lubada ei saa

Mercedes-Maybachi välimus on elegantne, ent samas vaoshoitud. Ta ei kriiska, uhkelda ega veiderda nagu mõned konkurendid, kuid samas ei jää ka liiga igavaks ega halliks. Võrreldes standardse S-klassiga leiab kõikjalt rohkem kroomi, iluvõre on suursugusem, kere loomulikult pikem tekitamaks rohkem ruumi tagaistujatele ning C-piilareid kaunistavad Maybachi logod. Üsna uhke elemendina leiab ka mööda mootorikatte keskjoont jooksva kroomliistu. Seega viisakale ärikohtumistele mõeldud ülikond on asendunud piduliku vastuvõtu peene frakiga.

Liiga, milles see auto mängib, on äärmiselt kõrgete nõudmistega. Seega ühtegi eksimust endale lubada ei saa ning kõik peab olema perfektselt viimistletud ja kõige parema kvaliteediga. Vähemalt mulle tundub, et Mercedes on ülesandega kenasti hakkama saanud – ükski element siin autos ei tundu lihtne ega odav. Disain on hästi õnnestunud ning materjalid esmaklassilised. Lihtsale ning klõbisevale plastikule kohta ei ole. Isegi lagi on kaetud ehtsa nahaga.

Nagu sellise hinnaklassi sõidukist eeldada võib, siis mugavusvarustust on ääretult palju ning kõige selle välja kirjutamiseks võiks vast koostada eraldi raamatu. Põhimõtteliselt võib öelda, et seal, kus lõppeb tavapärase S-klassi maksimaalne lisavarustuse valik, algab alles Maybach. Auto isikupärastamiseks ja enda maitse järgi sobilikuks seadmiseks on erinevaid eksklusiivseid ja luksuslikke pakette valida päris palju.

Viimane dinosaurus?

Armatuuris paiknevat käivitusnuppu puudutades ärkab kapoti all ellu kahe turboga varustatud V12 mootor – üks järjest karmistuvate Euro-nõuete tõttu väljasuremisele määratud liik, mis tõenäoliselt lähiaastatel kaob valikust. Kuigi antud autot on võimalik tellida ka neljaliitrise V8 bi-turbo jõuallikaga, siis vähemalt minu arvates passib kuus liitrit töömahtu ja 12 silindrit Maybachi olemusega märksa paremini kokku – see mootor töötab sujuvalt ja siidiselt ning lisaks paitab kõrvu maheda madala bassise heliga.

Kuigi autol on pikkust ligemale 5,5 meetrit, kere sees on peidus meeletu kogus tehnikat, mägede viisi kroomi ning nahka, siis tühimass jääb ometigi vaid 2200 kilogrammi kanti. Seda on üllatuslikult vähe, arvestades kui palju kaaluvad juba tänapäevased keskklassi või väikeklassi sõidukid. Seetõttu pole ka ime, et 612 hobujõudu tootev jõuallikas paiskab hiiglasliku luksusjahi nullist sajani vaid 4,5 sekundiga. Kõik need numbrid on muidugi muljetavaldavad, ent samas ebaolulised – sest tegelikult loeb eelkõige see, mis tunne on reisida tagaistmel.

Pea hääletu kulgemine

Nagu eeldada võib, siis on juhikoht väga mugav ning samas ka nägus. Auto pikkus ja mass mõjuvad rooli taga aukartustäratavalt – justkui tüüriks hiiglaslikku luksusjahti mööda linnatänavat. Kuid sõit ise on äärmiselt sujuv ja rafineeritud ning Airmatic õhkvedrustus peidab reisijate eest kevadise Tallinna tänavate katastroofilise seisukorra. Ka kurvides puudub kere kaldumine peaaegu täielikult. Tänu nelikroolimisele osutus manööverdamine üllatuslikult lihtsaks.

Tegelikult teeb Maybach soovi korral suurema töö sohvri eest ise ära, sest erinevaid Mercedese poolt arendatud moodsaid ja nutikaid juhiabisüsteeme on palju. Piisab vaid distantsi hoidev püsikiirusehoidja sisse lülitada ning auto võtab juhtimise üle. Ta saab väga hästi hakkama nii rea hoidmise kui vahetamisega, vajadusel ka pidurdamisega ning suudab ummikutes ilma juhi sekkumiseta kenasti liiklusvooluga kaasa minna. Vaid kiirusepiirangute järgimine vajaks veel mõningast lihvimist.

Kuid kõige lummavamaks elemendiks osutus auto sisemuses valitsev täielik vaikus. Ilmselgelt on väga suurt rõhku pandud heliisolatsioonile ning igasugune välismüra praktiliselt puudub. Kostub vaid vaevumärgatav õrn kahin. Aga kui see tundub ikkagi häiriv, siis lisavarustusena pakutav Burmester 4D helisüsteem oma Active Noise Control mürasummutusega kaotab sellegi. Maybachi hääletu kulgemine on tõsiselt kummastav kogemus, mida sõnadega on isegi raske edasi anda. Kogu ümbritsev maailm lülitab järsku ennast välja. 

Sõiduta mind, palun!

Mercedes-Maybach S-klass ongi disainitud eelkõige tagumises reas reisijaid silmas pidades ning kogu auto tegelik olemus ja võlu kerkibki esile just seal kulgedes. Julgelt võin väita, et see on mugavaim iste, kus ma senini üldse istunud olen – ta on väga ulatuslikult reguleeritav, soojendab, jahutab, teeb massaaži (ka säärtele), soojendab käsi ja kaela ning soovi korral saad end sättida peaaegu lamavasse asendisse. Sellisel juhul liigub esimene iste kaugele ette ära ning selle alt kerkib üles jalatugi, et su olemine veelgi mõnusamaks teha.

Kuid nüüd kaob seljatoe küljes paiknev suur puute-ekraan haardeulatusest välja. Ka sellele on mõeldud – käetoe seest leiad tahvelarvuti, mille saad sealt mugavalt kätte võtta ning mis võimaldab juhtida kõikvõimakke elu mõnusamaks tegevaid funktsioone. Kuigi ma ise armastan väga rooli taga olla, siis selles autos tagaistmel reisimine on justkui tõeline puhkus – olgu või meeletud ummikud – mind lihtsalt ei huvita… 

Kosmiliselt mõjuv vaikus salongis on küll meeldiv, aga aeg-ajalt tahaks lõõgastuseks kuulata ka head muusikat. Kuigi olen proovinud päris paljusid erinevaid premium– ja luksusklassi sõidukeid, siis nii kvaliteetset ja puhast helipilti pole ma varem kohanud. Kõlareid on kokku 16, istmete sees paiknevate subwoofrite abil läbistab bass su keha ja tänu kvaliteetsele polsterdusele tundub kõik väga ehe ning veatu. Sa viibiksid justkui kontserdil, kus helimees on olnud oma ülesannete tasemel, artist istub su kõrval ja laulab personaalselt sulle. Ükski noot ega muusikainstrumendi nüanss ei lähe kaduma.

Mercedes-Maybach S-klass

Üldiselt selliseid autosid, mis tänapäeval suudavad veel üllatada, on küllaltki vähe. Seetõttu polnud ka minu ootused Mercedes-Maybachi osas liiga kõrgeks seatud – lihtsalt pisut uhkemas ülikonnas S-klass? Kuid juba peale põgusat testimist olin täiesti lummatud. Õhkvedrustus teeb oma tööd suurepäraselt ega reeda autos viibijatele teede kehva seisukorda. Tagumised istmed on nii pehmed ja mugavad, et nendest ei raatsi mitte kuidagi välja tulla. Ja mis peamine – kuna heliisolatsioon on niivõrd hea, mõjub ka lühem reis lõõgastava puhkusena.

Mercedes on suutnud väga edukalt siseneda kõrgliigasse, kus kvaliteedi ja luksuse pealt kokku ei hoita. Disain on elegantne, ent pole ülemäära uhkeldav ja enne täielikule elektriajastule üleminekut saab veel nautida väljasuremisele määratud fantastilist V12 mootorivalemit. Kui mul oleks võimalus lasta end mugavalt igapäevaselt ühest paigast teise sõidutada, siis Maybachi tagaiste oleks täpselt see koht, milles muidu nii tüütud logistikamured saaksid kõige meeldivamalt lahendatud.