Sinise Superbirdi puhul on kõik kas viimase peal või isegi heas mõttes üle vindi keeratud. „Auto omanikul oli üks kindel soov – ta tahtis autot, millega oleks hirmus sõita!” selgitab Plymouthi ehitanud Erkki Engineeringu juht Taavo-Erkki Vitsut talle antud ülesannet ja loeb ette hirmsa auto näitajad:

„Mopari bigblock-V-8, mil töömahtu üheksa liitrit ehk 543 kuuptolli. Selle mootori rusikareegel on kuuptoll ja hobujõud, seega 543 hj. Kui sellest jääb väheks, siis paigaldasime pagasiruumi ka ühe sinise ballooni. Nitro (lämmastikoksiid ehk keemiline ülelaadimine, toim) lisab nupuvajutusega 300 hj. Väljalase sai selline, et pöörase jõuallika kõik detsibellid on võimalik välja lasta ühegi filtrita. Ühesõnaga, see auto on kiire, võimas ja vajadusel ka pööraselt lärmakas.”

Tegu pole originaalse Superbirdi ehk USA muskelautode pööraselt palju maksva Püha Graaliga, mida valmistati ainult 1970. aastal ja vaid 1935 tk, vaid originaalilähedase koopiaga, mille doonoriks valiti 1970. aasta Plymouth Roadrunner. Samas tehti omal ajal originaalsedki Superbirdid sama aastakäigu Roadrunnerite baasil ehk algmaterjal oli erilise sõiduki ehitamiseks igati sobilik ka nüüd.