See auto tuli minu juurde ise, jupphaaval ja suures osas koduaia mullast, muheleb Rakvere lähedal elav Aarne Kõue tumerohelist kolmerattalist antiikautokoopiat garaažiukse ees pilguga paitades. Pidanud külaliste hämmeldunud silmapööritamise ajaks kerge pausi, seletab Kõue oma „patentvaageni“ sünnilugu lähemalt: „Kui koduaed on omaaegse kolhoosi masinapargi tagahoovi maadel ja naine armastab aias mütata, siis pole suur ime, et nõukaajal buldooseriga lihtsalt maasse lükatud rauakola tuleb välja pidevalt, juba aastakümneid!“

Algul oli roostes kärakaid hunnikuke ühe õunapuu all, siis juba teine teise all, kui lõpuks hakkas Kõue märkama, et seda kraami saaks ära kasutada, ja lausa väga suure ja ülla eesmärgiga. „Kaks looreha ratast, hobuvankri jalaraud, tükk vanast adrast,“ loetleb ta. Juhuslikud põiked vanavaralaatadele tõid lisaks kolmanda, väiksema raudratta mingi linatöötlusmasina alt, hobuvankri vedru­istme ja üht-teist veel ning Patent-­Motorwageni sarnase liikuri ehitamiseks tuli indu aina juurde. „Benz patentis maailma esimese bensiinimootoriga auto 1886. aasta novembris ehk kohe möödub sellest 135 aastat,“ sai Kõue autoehitamisele töö käigus ka ajaline eesmärk.

Mõõdud klapivad

Mees ei pidanud nägema vaeva sugugi üksi, sest lihvmasinaga roostet nühkida tahtvaid lapselapsi oli garaažis pidevalt rohkem kui üks. „Ei mingit liiva- ega värvipritsi, ainult lihvmasin, ketaslõikur, keevitusaparaat, haamer ja värvipintsel,“ loetleb Kõue auto ehitamisel kasutatud ­tööriistu.

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 39, oktoober 2021

Kõik selle ajakirja lood