Igaks juhuks ütleme kohe lahti, et “tasuta autorent” on muidugi ajakirjanduslik liialdus, sest liisingulepingu tasu ostja ilmselt tagasi ei saa ning seega kulud on ikkagi. Teema ise kerkis meil toimetuse enda seest, kus loo autor leidis oma autole ostja ja algatati hiigelkeeruline protsess, kus auto müüja ja tema liisingufirma ning auto ostja ja tema liisingufirma vahel koostati neljapoolne ostu-müügi leping. Selle lugemine on tõeline ajugümnastika! Seejärel läks asi aga veel keerulisemaks.

Sisuliselt oli ju tegemist kahe eraisiku vahelise kokkuleppega, kus üks tahtis müüa, teine osta. Kui liisingufirmasid poleks vahel olnud, vahetanuks raha lihtsalt omanikku, transpordiameti e-teeninduses aetakse paberid korda ning minnakse sõpradena laiali, ühel auto, teisel raha. Teema lõppenud ja tehingu ümberpööramiseks tuleks hakata kohtuuksi kulutama.

Nüüd aga tekkis omamoodi veider olukord, kus ostu-müügi leping on küll mõlema eraisiku poolt allkirjastatud, autogi üle antud, aga raha vahetab omanikku 14 päeva möödudes ja alles siis muutub ka registris auto omanik ja vastutav kasutaja. Lisaks ei võinud müüja enne selle aja möödumist lõpetada ka liiklus- ja kaskokindlustuse lepinguid. Tekib küsimus, et kas müüja üldse oleks pidanud auto ostjale üle andma või ootama tähtaja möödumist?