“Sitast saiaks” ehk millest valmib biogaas?

Eesti Gaasi Transpordikütuste ja biogaasi osakonna juhi Kristjan Stroomi sõnul saab biogaasijaamades sisendina kasutatavat toorainet jagada suures laastus kaheks: põllumajanduslikuks ja tööstuslikuks. Põllumaadel kasvatav biomass ehk hein, teraviljad ja õlikultuurid ning põllumajandustootmises tekkiv biomass ehk orgaaniliselt lagunevad jäägid, jäätmed ja sõnnik. “Lisaks on biogaasi võimalik saada tööstuslike protsesside biolagunevatest jäätmetest ja olme valdkonnast, nagu näiteks reoveemuda, majapidamise biojäätmed, kuid seda saab ka nn iseenesliku anaeroobse käärimise protsessi käigus prügilatest – prügilagaas,” sõnas Stroom. Näiteks Kundas toodetakse tema sõnul biometaani Estonian Celli tehase reoveest. Kõo Siimani biometaanijaamas aga lägast, silost ja sõnnikust.

Möödunud aasta septembris avas Biometaan OÜ Viljandimaal Siimani biometaanijaama, mis on ühtlasi ka Baltimaades esimene omalaadne ja kus toodetakse biogaasi just sõiduvahendites kasutamiseks.

Jaama avakõnes võttis firma juhatuse liige Ahto Oja asja kokku väga lihtsalt: “Lõpetuseks tahaksin tuua välja veel ühe biometaani tootmise nüansi. Meie jaama puhul, kus kogu väärtusahel mahub ca 300 m sisse ja kui ma seisan selle 300 m keskel, siis viibates käega ühele poole saan öelda, et siit tuleb sitt ja teise käe sõrmega saan juba osundada saiale, ehk biometaanile, mida järgmise valmiva projekti raames saame oma jaama taga tankima hakata, tundub see esmapilgul lihtne.”

Kuidas jäätmetest kütust valmistatakse?

Biogaasi tootmine tundubki, nagu Oja oma kõnes välja tõi, esmapilgul lihtne. Tegelikkuses puudutab protsess aga väga paljusid valdkondi, alustades mõistagi gaasi ja silo hingeeluga ning lõpetades erinevate tehnoloogiatega, mida ühes tootmistehases peab väga täpselt tundma ja reguleerima.

Tootmistehase südameks on kääriti ehk reaktor, kus tooraineid soojendatakse ja kus ka kogu kääritusprotsess toimub. Enne substraatide ehk loomade jäätmete kääritisse suunamist toimub esialgses kogumismahutis eelsegamine, mille käigus lisatakse tihtipeale substraadile vett, mõne jaama puhul ka pastörisaatorit.

Kääritis toodetakse kindla ajavahemiku jooksul – üldiselt 40 päeva – orgaanilisest ainest hapnikuvaeses keskkonnas biogaasi. See biogaas koosneb peamiselt metaanist ja süsihappegaasist, kuid ei sobi veel autodes kasutamiseks.

“Biogaasi kääritites toimuvate biokeemiliste protsesside tulemusel on tekkivas biogaasis mahuliselt umbes 2/3 metaani ja 1/3 süsihappegaasi, veeauru ning teisi gaasilisi komponente, millest võiks nimetada väävelvesinikku kui mootoritele väga korrodeerivalt mõjuvat komponenti,” selgitas Stroom.

Selleks, et biogaasi saaks autodes kasutama hakata, on Stroomi sõnul vaja seda puhastada – näiteks tuleb eemaldada väävelvesinik, süsihappegaas ja muud kahjulikud komponendid ja saavutada vähemalt 95 – 98% metaanisisaldus. “Eesti gaasivõrgus on metaanisisaldus suur, 98% ringis,” sõnas ta ja lisas, et erinevates tööstuslikult toodetavates puhastites on kasutusel mitmeid erinevaid tehnoloogiaid.

Puhastamiseks suunatakse gaas üldjuhul reaktori päises olevasse gaasihoidlasse ja sealt edasi koostootmisjaama või puhastusseadmesse, kus esialgsest biogaasist saab juba mootorikütust tootma hakata. Protsess on vajalik ka selleks, et metaan atmosfääri ei satuks – tegu on globaalse soojenemise vinklist CO2-st 21 korda kahjulikuma kasvuhoonegaasiga.