Esimene Supervan ilmus avalikkuse ette 1971 aasta kevadel. Klassikaline Transit oli ümber ehitatud Ford GT40 raamistikule ja kasti oli sellel masinale pistetud Fordi 400 hobujõuline 5-liitrine V8 mootor, mis saavutas kuni 240 km/h.

Esimesele Supervanile tõmbas kriipsu peale uue Transiti – Mark 2 – müügile jõudmine 1978. aastal. Transiti uudne välimus tähendas, et eelmise mudeli põhjal ehitatud Supervan ei sobinud enam uut kaubikut promoma.

Rekordeid purustanud kaubik

Transit Mark II põhjal ehitati 1984. aastal Supervan 2. Uue Supervani kere oli praktiliselt Mark II klaaskiust koopia, kuigi sportversioonile omaselt oli sõiduk madaldatud ja varustatud spoilerite ning suurte õhusisselaskeavadega.

Raam oli sellel Supervanil Ford C100 võidusõiduautolt võetud ning seekord oli autole paigaldatud ka vormelauto mootor – DFY Cosworthi V8, mis saavutas kunagisel Silverstone’i võidusõidul tippkiirusena lausa 280 km/h. Supervan MK II murdis 1985. aastal ka haagissuvila vedamise rekordi kiirusega 273 km/h.

Kahjuks jäi Supervan 2 reklaamiperiood veelgi lühemaks kui tema eelkäija oma – vaid veidi üle aasta hiljem sai valmis Transit Mark 3 ja Supervan 2 oli sunnitud muuseumisse pensionile jääma.

Vormelauto mootoriga kaubik

Viimast korda jõudis uus Supervan avalikkuse ette 1994. aastal, kui eelmise mudeli põhjal ehitati Mark 5 Transiti reklaamimise jaoks Supervan 3.

Varasemalt oli Ford Supervane kasutanud oma müügiea lõppu jõudnud mudelite reklaamiks, kuid seekord ehitati sportlik kaubik valmis just uue Transiti jaoks.

Supervan 3 kere oli kaheksandiku võrra väiksem kui Transit MK 5, mille põhjal sportversioon ehitati ja oli loomulikult ühele sportkaubikule omaste modifikatsioonidega. Samuti sai Supervan 3 endale uue Cosworthi mootori. Eluiga oli oma eelkäijatest pikem – avalikkuse ees püsis ta aastani 2001.