Jõuallikas

Auto keskmes on 3-liitrine ja kahe turboga V-6 mootor. Kõlab tuttavalt? Sisuliselt pärineb mootor 296 GTB superautost. Küll aga on Ferrari mootorit põhjalikult uuendanud, lisanud juppe 499P Hypercar võidusõiduautost ja tõstnud piiraja 9200 pöördeni. Bensiinimootoril on võimsust 900 hj jagu.

Autole lisavad jõudu veel kolm elektrimootorit, kaks esi- ja üks tagateljel, mis kokku toodavad 300 hj. Samuti on märkimist väärt, et see on esimene kord, kui kogu hübriidajam, koos elektrimootoritega on disainitud täielikult Ferrari enda poolt.

Tagumine elektrimootor on disaini poolest sarnane F1 autodele ja nende MGU-K elektrimootorile, mille enamus energiast tuleb pidurdamise kineetilisest energiast. Samuti leidub mootoris ka MGU-H seadme, samuti F1 kogemuste baasil disainitud, mis ammutab energiat sisepõlemismootori turbodest. Ka turbod on varustatud väikeste elektrimootoritega, et parandada nende reageerimiskiirust.

Kõik see kokku annab nelikveolisele hüperautole 1200 hj. Sisepõlemismootori võimsus jõuab tagaratasteni läbi 8-käigulise automaatkasti ja kiirendus seisust “sajani” on vaid 2,15 sekundit, täpselt 0,55 sekundit kiirem, kui McLaren W1. 200 km/h jõuab kätte 5,75 sekundiga ja tippkiiruseks on 350 km/h.

Kuigi F80 on hübriidajamiga, pole tegemist pistikhübriidiga nagu näiteks 296 GTB seda on. Nagu ikka selliste ekstreemsemate autode hübriidajamitega, saab vastavalt sõidurežiimile kas pigem ökonoomsusele keskenduva sõidu, ühe ringi jagu maksimaalset võimsust või näiteks ka pikema rajasõidu jaoks, kus jaotatakse elektrimootorite kasutamine ära pikema distantsi ja aja peale.

Uuel tippmudelil on aku vaid 2,3 kWh mahutavusega, mis võimaldab elektrimootoritel “aidata” V-6 jõuallikat. Masin pole mõeldud puhtalt elektri peal sõitmiseks, kuigi madalal kiirusel ja lühikeste distantside jagu on see siiski võimalik.

Konstruktsioon ja disain

Ferrari F80-ne konstruktsioon ja katus on valmistatud süsinikplastist ning üldiselt on autos kasutatud kergeid ja autospordis leiduvaid materjale nagu näiteks ka alumiinium ja titaan. Hüperauto kuivmass on 1525 kg, mis on 126 kg raskem kui McLaren W1.

Siiski on uus mudel 60 kg jagu kergem kui näteks eelkäija LaFerrari ja auto konstruktsioon on 50% jagu jäigem.

Autol on adaptiivne vedrustus, mis on arendatud koostöös Multimaticuga. Kuna suur rõhk on autos ka aerodünaamikal, siis on tähtis, et auto oleks stabiilne ja tasakaalus ka kurvide läbimisel, on Ferrari sõnul täiesti uus vedrustussüsteem ainuõige lahendus.

Kiirusel 250 km/h suudab F80 tekitada 1000 kg jagu surujõudu. Enamus sellest (590 kg) genereeritakse auto tagaosas ja sellest omakorda pool tuleb ainult tänu difuusorile. Muidugi on palju aerodünaamikat inspireeritud samuti kestvussõidu 499P ja F1 autodest.

Välisdisain on F80-l pigem futuristlik ja Ferrari on maininud, et peale võidusõiduautode, on palju inspiratsiooni leitud ka lennundusest.

Interjöör on ilmselgelt keskendunud juhile, mis annab “üheistmelise” auto tunnetuse, mida Ferrari kutsub “1+” nimega lahenduseks. Ka piltidelt on näha, et kõrvalistuja iste pole näiteks liigutatav ja on selgelt palju lihtsama disainiga kui juhi oma.

Ferrari F80-t valmistatakse vaid 799 sõidukit, mis Autocari sõnul on muidugi kõik juba müüdud. Hüperauto hind algab umbes 3,6 miljonist eurost.