Voli- ja riigikogudes on palju inimesi, kellele ei meeldi eriti mitte miski. Vihkavad nad rabarberit, laupäeva õhtuid, vikerkaari ja kõike uut. Nagu härra Mõrumann “Üle linna Vinskist”, keda rõõmustas vaid üks vingerdav silmuline. Nad kirjutaks mõnuga alla ukaasile, mis keelustaks ära renditõuksid. Nemad neid ei kasuta, miks peaks teisedki.

Hetkel anname me neile ise mõnusalt laskemoona ette. Võib olla ükskõiksusest, võib olla teadmatusest, aga padrunikastide virn kerkib. Ja varsti tõmmatakse tuli peale. Selleks on kaks põhjust: idiootselt pargitud tõuksid ja hoolimatu sõidustiil.

Aga kui tee peal on koerasitt?

Viimase kohta tuli hiljuti uudis, et õnnetuste arv on kolmekordistunud. Kindlasti on osa neist õnnetud kukkumised libeduse, mõne äärekivi või muu takistuse tõttu. Õnnetused ei loe, neid juhtub ka autojuhtidel ja ratturitel. Loevad need teised kokkupõrked, mis juhtuvad hoolimatusest.

Ja peamine hoolimatus on liigne hoog. Sõiduteele lähenemisel, inimestest möödumisel, nurga tagant väljumisel. Sirgel ja tühjal kergliiklusteel 20km/h on täiesti normaalne suhistada, võiks ka kiiremini aga jalakäijast möödumisel tuleb kiirus maha võtta. Mitte sellepärast, et Mõrumannid mõtlesid selle välja, vaid päriselt.

Sa eeldad, et jalakäija kuuleb sind ja kõnnib otse? Aga äkki tal on kõrvaklapid peas ja trajektoorile jääb koristamata koerajunn? Hops, põige vasakule, aga seal on tõuks, 20 km/h. Mida kuradit! Jalakäija ei näidanudki suunda?! Miks ta nii tegi? Tema on süüdi! Ei ole, sina oled.

Jalakäijate vahel tuleb liikuda jalakäijate kiirusega. See on täpselt nende olukordade jaoks mõeldud reegel. Sa ei saa eeldada, et sind nähakse, kuuldakse ja arvestatakse. Süüdi jääd sina, pole mõtet üldse halada. Kuulipildujatärinat kuuled?

See video iseloomustab olukorda hästi. Kõik lõppes õnnelikult, osapooled tülli ei läinud, aga autojuht ei saa midagi teha, kui keegi tuleb sellise kiirusega mööda kõnniteed. Ainult tõuksijuht saab sellises olukorras võtta hoo maha ja arvestada hooviväravaga.

Parkimine on puhas intelligentsi teema

Kui sa jätad renditõuksi keset kõnniteed, kellegi värava ette, autode parkimiskohale või muusse ilmselgelt lolli kohta, siis sa polegi renditõuksi väärt. Mõrumann lükkab uue salve sisse ja tõmbab tule peale. Võib olla isegi õigustatult.

Kui liiklusreeglitega pole mõni noorem (või ka vanem) tõuksija lihtsalt kursis või puudub kogemus, siis see, et keset kõnniteed ratast ei pargita, on nii baasteadmine, et eiramisel on tegu lihtsa lolluse või ükskõiksusega. Ilmselt oled sa seesama inimene, kes suitsukoni maha viskab või majaseinale roppusi sodib.

Ja ausõna – lolle ja ükskõikseid saabki ainult seadusega piirata. Ra-ta-ta-ta-ta-ta – põmaki!, heidab Mõrumann lahinguväljale granaadi. Game over! Tere tulemast ühistransporti ja aastasse 1962.

Ka rendifirmad peavad jalad kõhu alt välja võtma

Või – äkki korjaks Mõrumannidelt laskemoona ära? Tühja relvaga on raske täristada.

Siin, muuseas, lasub vastutus ka rendifirmadel. Kui palju nad tegelikult hoolivad, kuidas sõitjad käituvad? On kunagi mõni huligaanitseja tänaval maja võetud ja konto peatatud? Kui palju on päriselt karistusi määratud või käidud mööda linna ringi ja valesti pargitud tõukside viimaseid rentijaid küsitlemas? Ka firmad kannatavad, kui Mõrumannid võidavad. Rohkem vastutust oma vara ja teenuse eest oleks väga abiks.

Ahjaa – kandke kiivrit!