Liana nimi hämmastas paljusid. Algselt pidi see olema lühend väljendist “Life in a New Age” (elu uuel ajastul – tlk) ja mulle nagu meenuks, kuidas jaurasin lehekülgede kaupa kosmosest ja kõrgema intelligentsiga kontakti leidmisest, mis osutus parajaks liialduseks niipea, kui ühega tegelikult sõitma sattusid. Uude utoopilisse ajastusse jõudmise tundest oli seal asi kaugel. Küll aga oli täiesti realistlik väikeses kohmakas autos istumise tunne. Suzuki Kohmakas oleks olnud päris adekvaatne nimi.

See on Suzuki Peer

Ignis kõlab nagu teine loll akronüüm. Tegelikult tähendab see “tuld”. Küllap see on lühend ignis fatuus’ist ehk virvatulede ladinakeelsest nimest. Virvatuli on kummituslik valgus soode ja rabade kohal, mis tekib tänu väljapääsu otsivatele gaasidele. Nii et olge lahked. See on Suzuki Peer.

Kohe jõuame ka auto iseendani, aga enne veel tahaksin märkida, et kes iganes praegu autode reklaammaterjale koostavad, elavad kahtlemata põnevamat elu kui mina omal ajal. Minu käe alt läks toona välja paberist triptühhon, mis sisaldas käputäit pilte ja nagu ma ülal ka pisut viitasin, omajagu jura.

Nüüd on selle asemel terve plastikust rahakott – pealtnäha nagu CD-karp –, mille sees tüse raamat, faktidest ning kvaliteetsetest piltidest pungil mälupulk ning mugav taskuteatmik. See on see Liana lubatud uus aeg, mis siis paraku veel kohale ei jõudnud. Suzuki oli tõepoolest oma ajast ees, tuleb välja.

Muide, kui sa tõesti reklaamialal töötad ning oled sama noor, optimistlik, naiivne ja pugejalik nagu mina omal ajal, siis on mul sulle üks väike nipp. Peaaegu kaks aastakümmet on möödunud hetkest, mil tõstsin oma tilkuva sule esimest korda puutumata pärgamendile, millest sai digiajastu eelne Liana brosüür, ja mulle tundub, et viimaks on turvaline paljastada, et tegin sellega pisut sohki. Õige natuke. Käis see nii.

Olles paar brošüüri juba valmis teinud, taipasin, et kõik sellesse protsessi kaasatud, alustades tarnijatest ja lõpetades müügiinimestega, soovivad anda oma panuse. Nii need asjad suurtes organisatsioonides käivad. Ja tavaliselt keeravad nad kõik tuksi, põhjustades sellega massiivse kunstilise ärrituspuhangu, mille tunnistajaks vaid võbelev 60-vatine pirn minu katusealuses.

Nii et mõne aja pärast õppisin selgeks, et targem on teha küll valmis oma parim kirjatükk (mõistagi!), aga rikkuda see enne esitamist halva grammatika ja kohmakate võrdlustega meelega ära. Seepeale saadavad kõik täpsustusi – linnuke kirjas, et kõik on oma panuse andnud –, misjärel mina ootan nädalakese ning esitan esialgse originaali. Järgneb rõkkav heakskiit, mis muu.

Tootsin selliseid asju keerulisel eluperioodil omajagu ning jõudsin nendega isegi üsna heale järjele, kulutades kasumi Honda CB750 mootorrattale.

Imelikud uksed ja veider lõhn

Aga nüüd auto juurde. Kõigil Suzukidel on seestpoolt imelikud uksed ja kõik ka lõhnavad veidralt. Peer pole mingi erand. Aga kõik muu on isegi üsna hea.

Minu testitud mudel oli kõrgema klassi SHVS SZ5, kus SHVS tähistab väljendit Shit Happens Vehicle System (sitt lugu, sõidusüsteem – tlk). Tegelikult mitte. See tähistab: Smart Hybrid Vehicle by Suzuki (nutikas hübriidauto Suzukilt – tlk).

“Mahe” hübriidajam (mahe siis tootja sõnul, justkui vastandiks agressiivsele hübriidile, mis lööb kõigepealt su õlle ümber ja seejärel silma siniseks) koosneb lihtsast starterist-generaatorist mootoris ja AA akupakist kõrvalistuja istme all. Kõik see kaalub kokku vaid 6,2 kg ning kogu masin vaid kiiduväärt 920 kg. Kui valid tavalise esiveoga Ignise, siis isegi ainult 855 kg. Umbes sama palju oleks veerand sajandit tagasi kaalunud vanadest küpsisekarpidest tehtud Prantsuse luukpära. Aga see siin on korralik auto, nohkarinimest hoolimata.

See pole mingi Toyota Prius, milles kaks generaatorit ja massiivne aku. Ütlen seda vähimagi kibedusenoodita, sest ei jõudnud iial tulusamale Toyota brošüüri kirjutamise otsale. Ignises kogu see hübriidindus lihtsalt on.

See liigub nagu tavaline auto

Puhtalt elektrijõul sellega sõita ei saa, nii et tegelikult liigub see nagu tavaline auto. Isegi lihtsaim elektrijõu kasutamise näidik näeb välja nagu BBC 1980ndate teleteksti programm. Maastikul võib see täitsa töötada, umbes nagu vana Jimny, sest see on nii kerge ja kargab ringi nagu kiimas jäär. Sel on ka mäkketõusu süsteem, rehvidel korralikud mügarikud ja sõidukõrgus just nagu ühelt off-road masinalt ootad.

Mõnuleda võid seetõttugi, et saad viimaks sõita korralikult karmi SUV elustiili-sõidukiga, tundmata sealjuures piinlikkust, kui palju see teel ruumi võtab.

Mootor (1,2 liitrit) on päris sulnis, teel püsib hästi, varustus on korralik, väljanägemine lõbus ja kui tellida mõnes pakkumisel olevas napakas värvitoonis, on võimalik veel lõbusamaks muuta. Kaalub see imevähe ja maksab, vähemalt minu käes olnud nelivedu, umbes 14 249 naela. See lihtsalt peab olema tehtud juustust ja täidetud heeliumiga.

Aga mis kõige parem – see on uskumatult lustlik. Peeretamine on jätkuvalt naljakas, täpselt nagu see auto.

©Jeremy Clarkson/The Sunday Times, London

sest sellega on lõbus sõita, teel püsib hästi, varustus on korralik ja kõlbab isegi off-roadi minna.

Suzuki Ignis (2017)