Ülitäpne sihtgrupi tabamine

Edu aluseks on see, et pead leidma 1,3 miljoni eestlase või mõni edukam ka maailmaturult need 3-4 inimest, kes lihtsalt ei suuda ilma selle kraamita elada ja saavad tootja uuteks evangelistideks.

Škoda on kasutanud Kodiaq RSi puhul sama lähenemist – fokusseeri oma auto ülitäpselt ja leia need mõned, kes on midagi taolist otsinud aastaid. Turundussõnum peab lihtsalt õige olema.

Nürburgringi on läbitud kõigega. Ford Transiti kaubikust kuni Porsche 919 Hybrid Evo Le Mans’i võidusõiduautoga. Nüüd on ka Škodal oma tiitel – Kodiaq RS on kiireim seitsmekohaline linnamaastur, mis Nürburgringi läbinud on.

Kas see on hea ringiaeg?

Ajaks oli 9 minutit 29,84 sekundit. Kiire? Aeglane? Mis vahet seal on. Turundusmaterjalides on ta ikkagi kiireim seitsmekohaline linnamaastur.

Võrdluseks võib siiski tuua, et Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglio tegi seda 7 minuti ja 51,7 sekundiga, aga see ei loe – tal pole ka kolmandat istmerida.

Sabine Schmitz, kes oli rekordisõidu ajal Kodiaq RSi roolis, läbis sama ringi tavalise Ford Transitiga 10 minuti ja 8 sekundiga. Võta siis kinni, on see Kodiaqi aeg hea või ei.

Klassikaline Škoda – sportlik, mitte hull

Škoda on oma RS-seeria Octaviate ja Fabiatega olnud alati brändile omaselt mõistlik. Ei midagi ülemõistuse kiiret, aga tavainimesele piisavad kuni 250-hobujõulised autod. Näo veab naerule, rekordeid ei purusta.

Kodiaqi puhul otsustati minna mõistliku diiselmootori teed. Kaheliitrisel topelturboga jõuallikal on 240 hobujõudu ja pöördemomenti 500 Nm.

Sajani kiirendab ligi 1900-kilone auto 6,9 sekundiga. Täiesti normaalsed numbrid ning ühtegi kiiret luukpära selle autoga ei ohusta.

Ahjaa, keskmine kütusekulu on 9 liitrit sajale. Mitte ametlik, aga reaalne. See sisaldas nii väga sujuvat maanteesõitu kui ka lõbusaid metsateid.

Vaata aga, ta ei tahagi sind tappa!

Sõidukogemus vastab numbritele. Lumistel metsateedel elektroonilisi juhiabisid natuke tagasi tõmmates pakub Kodiaq lusti kõvasti. Nelikveost hoolimata on võimalik provotseerida ka teataval määral külglibisemist.

Samas ei võta see kõik higistama. Väiksemale gaasivajutusele ei järgne möiratust ja hüpet lumehange, autol pole mingit eesmärki oma juhist kõvem olla ja karjas alfapositsioon endale võtta. Lõbutseme koos, pärast lähme sauna ja teeme õlled.

Lumerohkel talvel lõbusõitu tehes tuleb muidugi silmas pidada, et Kodiaq on suur, tõepoolest 7-kohaline.  Pikkust ei ole Octaviast palju rohkem, aga kuna isteasend on kõrgel, siis gabariitide tunnetamine on palju keerulisem.

Seetõttu oli pidev mure, et tagaosa ei libiseks teeservas jäätunud lumehange pihta. Tunne oli, nagu kogu tee oleks autot täis.

Proovisõidu (oluline on rõhutada konkreetset autot, hiljem selgitan) Kodiaqi puhul avaldas kõige rohkem muljet auto sisemus. Mitte miski ei häirinud, kõik oli luksuslik, külluslik ja stiilne.

Väiksed, aga mõnusad detailid

Ekraan on kirgas ja selge, näidikud ilusad, materjalid korralikud. Lisaks mitmed olulised pisiasjad.

Näiteks said tagaistujad oma peatugede küljest keerata alla toed, millega peaks mugavam magada olema.

Ukse avamisel hüppas välja kaitsev serv, et kõrvalparkijat ei lõhuks. Samuti katab ukse alaserv lävepakku ja seega jäävad püksisääred uksepakku tabades puhtaks.

Suur panoraamkatus, kõik mugavusvarustus, ilus välisvärv – ma tundsin ennast selles autos jube hästi. Isegi arvestades, et Kodiaqi disaini ma muidu kuigi kõrgelt ei hinda. Sellisega sõidaks hea meelega, isegi mõne tavamootoriga.

Kui keegi on mõnda mu autoarvustust lugenud või Autotundi kuulanud, siis mul on väga tihti kobisemist just interjööri kohta. Ka luksusklassis lastakse apsakaid sisse ja kasutatakse arusaamatult halbu materjale. Kodiaqis tundsin ma end aga nagu klass kõrgemas autos.

Hind ei ole adekvaatne

Mis toobki meid selleni, miks niivõrd mõnus ja meeldiv auto sai hinnaguks “EI”.

Kodiaq RSi traagika on Saksa autotööstusele omane “hind alates” lähenemine. Tulemuseks on see, et kui RS hakkab 44 600 eurost, siis proovisõidu auto hind oli 56 000 eurot. Saate aru, Škoda linnamaasturi eest, mille hinnad algavad 23 600 euro juurest.

See lihtsalt ei ole mõistlik. Standardvarustuses pole RSil isegi mitte adaptiivset püsikiiruse hoidjat.

Ma komplekteerisin katse mõttes väga rikkaliku varustusega tavalise 150-hobujõulise Kodiaqi ja sain hinnaks 42 000 eurot. RSi lisa 90 hobujõudu ei ole väärt 14 000 eurot.

Selles hinnaklassis on juba teised autod

Ma saan aru, et oma eeliseks peab Kodiaq just seitset istekohta, mida näiteks sama võimas Volkswagen Touareg (hind alates 58 000 eurot) või 280-hobujõuline Alfa Romeo Stelvio (hind alates 48 000 eurot) ei paku. Kuskilt tuleb aga piir ette, mida üks rida istmeid hästi enam ei õigusta.

Kokkuvõtteks võibki öelda, et kui sulle Kodiaq meeldib, Touareg tundub eputamisena ja Alfat ei julge osta, siis halva autoga ei ole kindlasti tegu.

Tundub nagu ideaalne ettevõtte juhi auto – enamik su töötajatest nagunii ei saa aru, et tegemist on margi ladvaõunaga vaid vaatavad, et näed, tubli mees, sõidab rahvaautoga. Ise aga kümbled salaja luksuses ja suvepuhkuseks sõidad Nürburgringile.

Väga mõnus auto, millega sõita. Jõud ja sõiduomadused sobivad ka algajale juhile. Rohkelt varustust ja vajalike pisiasju. Sellises konfiguratsioonis isegi ilus. Aga no kuulge, 56 000 eurot on lihtsalt liiga palju. Võtke parem täisvarustuses tavalise mootoriga Kodiaq ja üle jääva ligi 14 tuhande euro eest ostke mingi äge kasutatud hobiauto.

Škoda Kodiaq RS