Jah, on olemas päriselt väike seltskond inimesi, kes tegelikult oma elustiili või asukoha tõttu vajavad masinat, mis on hea läbivusega – ükskõik mis ilmaga – ja mida ka sellisel kujul sihipäraselt kasutatakse, aga nemad tõesti teavad miks nad endale just sellise auto ostsid.

Millised on need nutikad müüdid, millega ligi 40%-le uue auto ostjatele tekitati tunne ja vajadus osta endale auto, mida nad tegelikult nii väga ei vaja? Veelgi enam, auto mis on teistele ohtlikum ja tekitab sinu suhtes kaasliiklejate varjatud pahameelt.

1. Maastur on turvaline?

Sõltub kelle vaatenurgast. Maasturi passiivne turvalisus põhineb eelkõige võidurelvastumise põhimõttel – kui sul on suur, peab mul veel suurem olema. Võitjaiks sellises lahingus jäävad relvastuse tootjad, aga kaotavad kõik teised, kellega sa liikluses kokku puutud.

Madala linnakiirusega õnnetuse korral on jalakäijal võimalus sedaankerega auto kapotile maandudes suuremat sorti kondiväänamisest pääseda, aga rinna kõrgusele tõstetud maasturi nina tähendab halvemal juhul õnnetule ohvrile auto all kaasa lohisemist viimaste pidurduse meetrite ajal. Ma olen ise seda pidanud nägema ja see ei olnud sugugi ilus. Ükskõik kes olukorras süüdi oli, jääb võigas mälupildike maasturijuhile päris pikaks ajaks kummitama.

Sa ütled, et sind ei huvita teiste turvalisus, vaid enda terveksjäämine. Arusaadav, oma nahk on alati kõige lähemal ja seda ei saa otseselt pahaks panna. Jah, suurem auto pakub sulle veidi rohkem kaitset kui sa kellelegi otsa sõidad. Aga suure tõenäosusega teed sa kellelegi ka palju rohkem haiget, mõtle sellele korra.

Ühtlasi arvesta aga sellega, et kõrgem auto läheb oluliselt kergemini kummuli ja selleks pole üldse palju vaja, mida tõestas ilmekalt juba ammu Mercedes oma üsna väikese A klassiga. Märksõnadeks otsingus on “elk test” ja “suv rollover”.  Elektroonilised stabiilsuskontrollid ei ole kõikvõimsad ja usu mind, autovrakis pea alaspidi perega koos kraavis vedelemine ei ole “lahe perekondlik tegevus nädalavahetusel”.

Aktiivne turvalisus on kehv

Ma tean enda kogemusest, et liiklusõnnetuse vältimine algab võimalusest koheselt saabuv jama kiire tegutsemisega ära hoida. Näiteks teelejooksnud põdrast mööda põigates. Kiirelt pidurdades. Maanteel lumevaalust külglibisemisse sattunud auto kontrolli alla saades.

On väga suur vahe, kas sulle on sellises olukorras tegutsemiseks antud vilgas madala raskuskeskmega 1,5-tonnine sõiduauto või 2+ tonnine kõrge maastur. Kineetiline energia (kui kõva mats käib vastu puud sõites) kasvab proportsionaalselt massi kasvamisega, mis tähendab, et kolmandiku võrra raskem auto nõuab isegi laiemate rehvide ja võimekamate pidurite puhul oluliselt rohkem ruumi ning aega kriitilise olukorra päästmiseks. Suur mass, suur inerts. Igale sinu reaktsioonile reageerib selline auto aeglasemalt ja iga libisemine on pikem.

Teadlikult vähendada enda võimalusi ohuolukorda kontrollida ei kõla just eriti mõistlikult ega nutikalt, aga ometigi sa teed seda. Miks?

2. Linnamaasturid ei jää kuskile kinni?

Autot ostes hõljus õhus magus mesijutt aktiivsest elustiilist ja seni uurimata maa-alade jõulisest vallutamisest.

Reaalsus lööb seepeale üsna valusalt kui sa naabrimehe märja muruplatsi pealt minema ei saa, sest rehvid on tegelikult mõeldud asfaldile ja “Intelligentselt Rakenduv Nelivedu” osutub saamatuks käpardiks, mis nõutult ühte ratast kohapeal keerutab.

Enamus linnamaasturitest kasutab neliveo tekitamise jaoks üsna lihtsaid piduritega juhitavaid lahendusi, mis tegelikkuses loovad sinus ainult illusiooni suurest läbivusest, mida ilmekalt tõestavad igakevadised uudislood metsa ja randa sissekaevunud autodest.

Kindlasti on linnamaastur mustikametsa sõites parem valik kui pelgalt üheveoline masin, aga selleks ei pea veel ju endale väikese maja suurust autot ostma? Palju on võimekaid “tõstetud” universaalkerega masinaid (Audi Allroad, Subaru Outback, Škoda Octavia Scout jt.), mis lisaks maastikuvõimetele säilitavad ka sõiduautoliku kerguse ja juhitavuse.

3. Sa näed liiklust paremini!

Huvitav on see, et enne linnamaasturite massilist võidukäiku umbes 20 aastat tagasi ei kurtnud eriti paljud juhid nagu neil oleks probleeme autost välja nägemisega.

Ennast teistest kõrgemale tõstes leiutati seni avastamata probleemile ühtlasi ka hoobilt lahendus! Teisisõnu linnamaasturiga sõites annad selge signaali, et su silmnägemise ja ümbruse tajumisega pole kõige paremad lood. Ja see on natuke piinlik lugu vist?

4. Pere jaoks on ruumi vaja!

Kolm last koos kaasavaraga nõuavad transpordiks paratamatult piisavalt kuupmeetreid. Kuigi esmapilgul võib autosalongis küütlev jõuline maasturikaunitar jätta mulje, et see on kogupere nirvaana siis lähemal uurimisel selgub, et kolme kasvava lapse puhul ei pääse sa kuidagi minibussist.

Kõik teavad, et minibussi soetavad vaid enda sisemise minaga tõeliselt tasakaalus olevad inimesed, sest muule maailmale saadad sa sellise roolis olles sõnumi, et seksiga oled edaspidi täielikult lõpparve teinud.

Paljud (linna)maasturite tootjad on vägagi teadlikud ohust kaotada lojaalsed kliendid, kelle peres on kolmas laps tulemas. Seepärast on osad neist meeleheitliku katsena pressinud pagasiruumi kaks ajutist miniatuurset lisatooli. Mõnda aega võid ju proovida abikaasat veenda, et pagasist kostev lõputu nutt on lihtsalt kohanemisperiood, aga varem või hiljem lõpetad ikkagi minibussiga (ja seksita).

Aga miks nad ei rääkinud, et seal läheb süda pahaks?

Päris paljud lapsed kannatavad tagaistmel sõites merehaiguse all. Põhjuseks on pea õõtsumine, mis ajab segadusse sisekõrva tasakaaluelundi ja tulemuseks on heal juhul kerge iiveldus, halvemal juhul peavalud ja oksendamine. Pole just parim reisiseltskond ratastel.

Miks selline seisund linna- ja muidu maasturites võimendub? Lihtne – sa istud teest kuni 50cm kõrgemal kui muidu ja sinu vasakule-paremale loksuv pea teeb seda oluliselt jõulisemalt kui tavalise kõrgusega sõiduautos. Tee ise järgi – proovi näiteks järgmine kord suurema lainetusega laevamasti ronida, aga anna enne inimestele tekil viisakusest vihmavarjud.

Probleemi võimendavad veelgi tarbija ootused nagu linnamaastur peaks olema sama nõtke kui tavaline auto. Inseneridel ei jää muud üle kui raske linnamaasturi vedrustust jäigemaks timmida, et masin kurvis end kraavi ei rulliks, mis omakorda tähendab eriti ägedat loksutamist – just tagaistmel.

Ühesõnaga – kui sa oma lapsest vähegi hoolid, kes on vastuvõtlik merehaiguse suhtes siis osta madal ja hea vedrustusega auto. Mitte liiga pehme, aga ka mitte liiga kõva. Proovisõitu tehes pane laps pikemaks ringiks tagaistmele ja küsi tema arvamust. Päriselt!

5. Ma olen seda väärt!

Oleme ausad, et autoost on harva ainult kuiv faktipõhine otsus. Hing peab ikkagi helisema ja süda kiiremini põksuma kui sa end uue auto juhikohale libistad. Loomulikult oskavad autotootjate salakavalad turundusgeeniused vajutada just õigetele nuppudele sinu alateadvuses, mis tekitab ürgse vastupandamatu tungi ennast väljendada järjekordse versiooniga “Sportlikust-Aktiivsest-Mahtuniversaalist”. Aga kuidas nad seda teevad?

Psühholoogilised uuringud väidavad, et linnamaasturite massiivse globaalse võidukäigu üheks oluliseks põhjuseks on ühiskonnas kasvanud hirm ja usaldamatus. Sellega koos kasvab indiviidi vajadus võtta sisse kaitsepositsioon ning jõuliselt demonstreerida oma staatust ja üleolekut teistest. Auto, mis on kaasliiklejatest füüsiliselt kõrgem ja suurem,  annabki inimesele selle sooja magusa rahulolutunde kõhus kui ta ülejäänud liiklusele ülalt-alla vaatab. Ainus probleem on see, et varsti pole tal enam kellelegi alla vaadata.

Linnamaasturi eduloo taga on seega inimlike nõrkuste ärakasutamine ja muutused ühiskonnas. Oma sõpruskonda vaadates ma ei läheks küll päris niikaugele kui mõned uuringud, mis väidavad, et linnamaasturite juhid on valdavalt:

• emotsionaalselt ebaküpsed;
• edevad;
• enesekesksed;
• lähisuhetes tasakaalutud;
• ebakindlate sõiduoskustega.

Aga ütle nüüd päris ausalt, kuidas sul endal nende väidetega lood on?

6. Linnamaastur on hingamisaparaat tõeliselt headele autodele

Olles just veenvalt tõestanud, et linnamaastur on üsna jabur valik – ükskõik mis otstarbeks – siis tegelikult ma suhtun nende juhtidesse üsna neutraalselt. Inimesel peab olema võimalus ennast vabalt väljendada ja väljendusviisid ei pea tingimata ratsionaalsed olema. Tegu on ilmselt nendega, kes auto peenematest sõiduomadustest eriti aru ei saa, aga sinnamaani kuni nad ennast viisakalt ülal peavad, on kõik hästi.

Veelgi enam – tegelikult olen ma isegi teatud seltskonnale linnamaasturiostjatele eriti tänulik ja lugupidav – need on üsna koleda Porsche Cayenne’i ja tema väikese paksu sugulase Macani õnnelikud  omanikud. Tänu teie taskust kooritud rasvasele kasumimarginaalile püsib legendaarse sportauto Porsche 911 mudelirivi elujõulisem ja valikurikkam kui kunagi varem.

Vot see on tõeliselt hea uudis kõigile neile, kes sõidurõõmust vähegi lugu peavad – ükskõik, mis autoga nad siis parajasti sõitma juhtuvad!