Legendaarsel Mercedese roadsteril täitus tänavu esimese mudeli tootmisse minekust 70 aastat ning selle suurejoonelise juubeli tähistamiseks sai ette võetud teekond pealinnast kaunisse Kuressaarde. Ja seda loomulikult avatud katusega, trotsides pisut jahedat ja vihmast Eesti ilma. Kuid kas kahekohalisel ava-autol on üldse kohta meie Põhjamaade heitlikus kliimas ning kuidas on lood praktilisuse ja sõiduomadustega?

Mercedes SL sündis ju hoopiski kupeena ning tegemist on ilmselt ühe legendaarseima mudeliga tootja ajaloos – 1954-ndal aastal ilmavalgust näinud 300 SL, hüüdnimega Gullwing ehk kajakatiib. Kolmeliitrine sissepritsega reas-kuuene vabalthingav mootor tootis toona täiesti ulmelised 240 hobujõudu ning tagas tippkiiruseks 263 kilomeetrit tunnis. Selle mudeliga ladus Mercedes sisuliselt vundamendi superautode segmendile.

Kolm aastat hiljem, ehk 1957 asendus kinnine kere aga juba roadsteriga ning on püsinud sellises formaadis tootmises tänaseni, jõudes aastal 2022 juba seitsmenda põlvkonnani (R232).

Selle loo peakangelaseks on tumesinine aastal 2013 toodetud kuuenda generatsiooni Mercedes-Benz SL 350 oma ilusa heledast nahast sisemusega ning kapoti alt leiab 3.5-liitrise vabalthingava V6 mootori, mille 306 hobujõudu aitavad nullist sajani kiirendada 5.9 sekundiga.

Kas vihm rikub sõiduelamuse?

Veho Ülemiste kasutatud sõidukite osakonda autole järgi minnes pladistas Tallinnas vihma. Kuid lahtine auto on ju mõeldud eelkõige katus maas sõitmiseks. Ilmataadi vastu paraku ei saa ning õnneks oli väljavaade nädalavahetuse osas Saaremaal päikeseline ja soe. Ilmselgelt tuleb vähemalt reisi esimesel osal katus peale jätta, kuid kas see rikub kogu emotsiooni ja sõiduelamuse?

Esimese asjana rõõmustas mind auto juures täielik puutetundlikkuse vabadus. Päris moodsatel autodel on seda minu arust pisut liiga palju ning sõidu ajal on hulga mugavam mööda mutlimeediasüsteemi menüüsid liikuda hoopis keskkonsoolil asetseva pöördvalitsaga. Näidikute paneelil olevad seierid on päris, mitte digitaalne imitatsioon. Jah, kogu see disain ei ole enam päris tänapäevane, kuid ausalt öeldes meeldib mulle rohkem, kui ekraanidega üle külvatud nuppudevaba lahedus.

Pilvine ilm ning 16 kraadi õhusooja tähendas seda, et katus jäi maanteel peale. Raamideta ustega kaasneb reeglina küllaltki tugev tuulevihin, ent kaherealisel Pärnu maanteel piirkiirusega sõites valitses salongis vaikus – ilmselt kõva-katuse eelised. Poolel teel Virtsu sadamasse otsustas aga päike välja tulla ning hoolimata õues valitsevast jahedusest kruttisinmagneesiumist katuse pagasiruumi. Kogu protsess käib väga mugavalt nupuvajutusega ning vältab umbes 14 sekundit. Pole paha!

Kuid minu jaoks olid välised temperatuurid avakatusega sõitmiseks siiski liiga madalad. Järgmise nupuvajutuse peale kerkis üles tuulevõrk, mis võttis enamuse õhuliikumisest interjööris kenasti kinni. Lisaks on Mercedesel üks äärmiselt geniaalne lahendus – Air Scarf – peatugede sees paiknevatest piludest puhub sooja õhku kaelale, mis teeb olemise ikka väga mõnusaks. Selline lisa võiks olla kõigil kabriolettidel kohustuslik ning aitab siinses kliimas hooaega oluliselt pikendada.

Sportauto või mugav kruiiser?

Roadsteri definitsioon ise viitab kaheukselisele ning kahekohalisele avatava katusega (või üldse puuduva katusega) sportlikule ava-autole. SL-i visuaalne kompositsioon vastab sellele terminile vägagi hästi. Pikk etteulatuv kapott oma efektsete õhuvõtuavadega, lühike tagaosa ja jõuline välimus. Kuid kas rooli taga on tunnetus ka sportlik?

Vabalthingava 3.5-liitrise V6 mootoriga baasmudeli kohta seda siiski öelda ei saa. Istmed on väga pehmed ning mugavad, teel püsib ta hästi ja rool on küll meeldivalt raske, kuid selle tagasiside kipub olema liialt luksusautolik. Seega hoogsalt kurve neelama või ringrajale kiiremaid aegu püüdma ta pigem ei meelita. Võimalik, et selle osa suudavad AMG-versioonid ära katta, kuid paraku nendega sõidukogemus puudub.

Kuid ilmselgelt pole Mercedes antud mudeliga sihtinudki kiiresti kurvide läbimist nautivat segmenti. Materjalid, viimistlustase ning lisavarustuse hulk luksusautode klassist. Interjöör on nägus ja kvaliteetne. SL-i trumbiks on kindlasti mugavus – kruiisida avatud katusega mõnusalt ja muretult läbi elu. Samas võimsusest puudu juba ei jää. Baasmudel ehk SL 350 spurdib nullist sajani 5.9 sekundiga ning kõige metsikum versioon ehk SL 65 AMG (6.0 V12 bi-turbo, 630 hj) saab sellega hakkama vaid nelja sekundiga.

Päikeseline Kuressaare

Kui mandril oli ilm endiselt veel küllaltki heitlik, siis Kuressaare kostitas mind päikese ja mõnusa suvesoojaga. Viimane külastus jäi aastate taha ning muistsete Eesti viikingite pealinn oli tundmatuseni muutunud – justkui oleksin sattunud hoopis Lõuna-Prantsusmaale. Eriti kauniks on muudetud kesklinna osa ja selle peatänav, mille lillemeri, kohvikud ja purskkaevud mõjuvad kütkestavalt. Inimesed on sõbralikud, naeratavad ja kellelgi pole mitte kuhugi kiiret.

Kuigi linnake ise on küllaltki kompaktne ning igale poole jõuab ka lühikese jalutuskäiguga, siis ometigi ei suutnud ma kuidagi vastu panna SL-iga kruiisimisele. Tuul sahistab kergelt juustes, lillelõhn ja kohvikute aroomid tungivad autosse ning avatud katus tekitab mõnusa vabaduse tunde. Põhjalik linna-ekskursioon esindusliku roadsteri juhikohal ning sattusin kohtadesse, kuhu muidu jalutades poleks jõudnud või taibanudki minna.

Taoliste autode üheks suurimaks miinuspooleks on see, et planeeritud teekonnad kipuvad muutuma oluliselt pikemaks, sest sõitmine ise on puhas nauding. Kuna sooja suve ja päikest ei ole meil kunagi liiga palju, siis tuleb iga sobiv võimalus alati maksimaalselt ära kasutada. Mercedes pani linna vahel päid keerama ja tõi ka möödujatel naeratuse näole. Keeruline oleks selleks retkeks sobivamat autot ette kujutada – kaunis Kuressaare, ahvatlevalt päikeseline ilm ning lahtine Mercedes – lihtsalt vastupandamatu kombinatsioon.

Mida siis autost arvata?

Proovitud eksemplar on tänaseks küll juba 11 aastat vana, kuid tundus endiselt värske. Eks seda mõjutas kindlasti ka tagasihoidlik läbisõit, mis jäi alla 100 000 kilomeetri. Hele nahksisu on võib olla pisut ebapraktiline, kuid näeb selle eest alati elegantne ning luksuslik välja ja sobitus ideaalselt kokku tumesinise välistooniga.

Ainsana reedab auto vanust tänaseks juba pisut ehk aegunud multimeediasüsteemi graafika. Mercedes ja ka teised autotootjad võiksid ju pakkuda võimalust seda kaasajastada, mis muudaks kogu armatuuri visuaalse olemuse oluliselt värskemaks.

Kas Mercedes-Benz SL sobiks ka ainsaks autoks? Jah, kui sul pole lapsi ega koera ning pole vaja kedagi pidevalt sõidutada. Vario Roof ehk end pagasiruumi pakkiv kõvakatus võimaldaks temaga ka talvel sõita. Selle lahenduse miinuspooleks on muidugi märgatavalt kahanev pakiruum avatud katuse puhul, seega pikemale väljasõidule minnes tuleb pisut hoolikamalt valida, mida kaasa võtta ning mida koju jätta.

Kokkuvõtvalt on tegu vägagi nauditava ning lõbusa autoga, mis suudab pakkuda väga mõnusat ja mugavat sõitu. Disain on SL-i puhul alati väga õnnestunud ning mulle isiklikult meeldib puutetundlikuse vaba maailm – päris seierid ja päris nupud! Suurimaks miinuseks võiks vaid pidada nappi tagasisidet roolilt, kuid see ei riku üldpilti. Ilmselt üks ebapraktilisemaid autosid üldse selle kõige paremas tähenduses. Emotsioon loeb!