Mercedese väikebuss on ajas korduvalt nime vahetanud või kasutanud paralleelselt mitut erinevat nimetust, sõltuvalt kasutusotstarbest. Esimese põlvkonna puhul koondati Vito nime alla nii kommertskaubik kui ka luksuslik reisijate veoks mõeldud väikebuss. Viimase, 2014. aastal tootmisse läinud kolmanda generatsiooni puhul tähistab Vito kommertssõidukit ehk maakeeles kaubikut ja inimeste veoks mõeldud väikebuss (mahtuniversaal) kannab V-klassi tähist. Aastal 2023 läbisid Vito ja V-klass põhjaliku mudelivärskenduse, mis muutis sõiduki välimust hulga moodsamaks ning lisandus kuhjaga tänapäevast mugavus- ja ohutusvarustust.
Nüüd aga on Mercedes võtnud ärikasutuse jaoks mõeldud eVito (elektriline versioon) ja Vitoga selge suuna premium-segemendi poole. Uut esiosa iseloomustab eri vorme kasutav efektne radiaatorivõre ja jõulisem kaitseraud. Tänu sellele on Vito ja eVito senisest modernsema ja dünaamilisema ilmega. Värskendatud sisedisainis on märksõnaks digitaliseerimine puutetundlike nuppude ning 10,25-tollise keskekraani näol ning standardvarustusse kuulub ka värskeim MBUX multimeediasüsteem. Ka juhiabisüsteemide valik on rikkalik.
Lisavarustust nagu luksusautos
Kui tekkis võimalus tänu Vehole värske Vitoga lähemalt tutvust teha, mängisin oma nädalavahetuse plaanid ringi. Väikebussidega on mõnus ringi seigelda ning pikemaid teekondi ette võtta – ruumi on sees palju, isteasend kõrgel ja need masinad on loodud selliselt, et juht pika sõidupäeva peale ära ei väsiks. Ja pealegi, lastele mingil põhjusel meeldivad meeletult kõikvõimalikud bussid ja kaubikud – neile ei mahu üldse pähe, miks peaks keegi pisikesi sedaane-universaale-luukpärasid tahtma.
Kuigi tegu on tarbesõidukiga, siis hoolimata sellest on kaubiku disain väga kena ning see must värv sobib talle nagu valatult. Kes ütleb, et tööauto peaks ilmetu ja hall välja nägema? Kogu sisemus on samuti mõnusalt mercedeselikult tuttav ja loogiline – puutetundlike nuppudega multifunktsionaalne rool, digitaalne keskekraan navigatsiooniseadme, Apple CarPlay ning Android Autoga. 9-käigulise automaatkasti juhtvalits asub roolisambal nagu Mercedese sõiduautodelgi.
Ohutus- ja lisavarustuse nimekiri on üllatavalt lai – distantsi hoidev püsikiirusehoidik, parkimisandurid nii ees kui ka taga, parkimiskaamera, liiklusmärkide tuvastus, pimenurga andurid, sõidurea hoidmise abisüsteem, Autohold (mis on kindlasti klassi parima lahendusega), aktiivne pidurdusassistent, külgtuule assistent, LED tuled jne. Veel mõned aastad tagasi oli kogu loetelu pigem puhtalt luksusautode pärusmaa. Ahjaa, lisavarustusena oli kiirusepiiraja seatud 210 km/h juurde, sest sa ju tahad kindel olla, et hoog sellest üle ei läheks?
Nädalavahetus täis matkaplaane
Aga kuhu siis oma pere nädalavahetuseks sõidutada? Hiiumaa praamipiletid olid juba välja müüdud, seega see variant langes laualt ära. Äkki siis Saaremaale või hoopis Tartusse? Või kolaks pealinna lähiümbruse vaatamisväärsused ja matkarajad läbi? Alustaks lääne poolt Keila joa ja Paldiski piirkonnaga ning järgneval päeval võtaks ette Aegviidu ümbruse.
Maanteesõit on Vitoga mõnusalt meeldiv – kõrge isteasend tagab hea nähtavuse üle pisikeste autode, müratase on küllaltki madal ning tunne rooli taga kindel. Perepoja rõõmuks (ja proua meelehärmiks) võttis Rammstein läbi Apple CarPlay kõlaritest maksimumi. Keskmise rea äärmised istmed paiknevad teineteisest piisavalt kaugel, et lapsed liiga mugavalt üksteist torkida ei saaks (teoreetiliselt mahuks sinna vast ka kolm turvatooli kenasti kõrvuti).
Kui oled igapäevaselt harjunud pisut võimsama mootoriga sõiduautoga, siis algselt see 2-liitrine 120-kilovatine (163 hj) mootor möödasõitudele ei kutsunud. Kuid vajadusel sai Vito ka nende manöövritega kenasti hakkama. Enamasti aga lasin distantsi hoidval püsikiirusehoidjal oma tööd teha ning kaubikul iseseisvalt oma sõidurada hoida.
Kellele ta ikkagi mõeldud on?
Kuigi Keila joa juures on käidud ju palju – alates korduvatest kooliekskursioonidest kuni hilisemate külastusteni, siis mõisast teisele poole jõge jääv park oli täiesti avastamata. Tõeliselt kena paik ning soovitan läbi astuda, kui pole varasemalt sinna sattunud. Järgmisena sai suund võetud Paldiski peale. Väga huvitav ning põnev linn ning kogu arhitektuur ei meenuta midagi, mida pealinna lähedal kohata võib. Kirsiks tordile jäi maaliline teelõik poolsaare tippu majaka juurde.
Õigeid muusikapalu valides õnnestus kaubikus valitsev jutuvada maha suruda ning tabasin ennast mõttelt, et kelle jaoks see sõiduk võiks üldse mõeldud olla. Kui mul oleks vaja soliidse välimusega mugavat töövahendit, kas siis kaaluksin Vito soetamist. Päris kindlasti, sest kui pead sõidukis palju aega veetma, siis võiks ta ju pakkuda ka piisavalt mugavust ja moodsaid tehnilisi lahendusi. Kui aga loeksin igat senti, ise rooli taha ei satuks ning oma tööliste heaolu kübekestki korda ei läheks, siis ilmselt otsiks ehk pisut lihtsamaid ja soodsamaid lahendusi.
Aga pereautoks? Kui mul oleks kolm last, suur koer ja suvila teises Eesti otsas, siis kaaluks seda varianti ilmselt päris tõsiselt. Muruniidukid, trimmerid ja kogu muu kola mahuks kenasti ära ning ruumi jääks veel ülegi. Välimus on samuti esinduslik ning sõita on temaga mõnus. Muidugi kui eelarve lubaks, siis võtaks sellisel puhul pigem luksuslikuma V-klassi, milles saab tagumise istmerea eemaldamisel samuti vajaliku kaubaruumi tekitada.
Kehva ilma tõttu jäi järgmisele päevale planeeritud Aegviidu ümbrus avastamata ning aeg tuli täita hoopis erinevate siseruumides meelelahutust pakkuvate paikade külastamisega. Küll aga jõudsin viia ühe seltskonna metsa seenele ning leida üles täpselt kõik need kohad, kus ühtegi söödavat seent ei kasvanud. Ja kuna tegemist on ikkagi tarbesõiduki või maakeeles tööbussiga, siis põikasime perega läbi ka ühest põhiliselt ehitustarbeid müüvast keskusest. Kuna mul tuuletõkkeplaate, kipsikruve ega Makroflexi vaja polnud, siis tuli sealt hoopis kaasa üks lastele ammu lubatud hamster. Ja kui ta juba Vitoga sai koju toodud, siis mis te arvate, mis talle nimeks sai? Loomulikult Stiiv…
Hinnang
Varasem kokkupuude tarbesõidukitega on tähendanud ikkagi maksimaalselt askeetlikkust – mootor, käigukast, pisut plekki ümber eesmärgiga, et töö saaks lihtsalt tehtud. Aknaid saab üles ja alla kruttida vändast ning konditsioneer on üleliigne luksus. Mercedese eesmärk pole kindlasti olnud toota kõige lihtsamat ja odavamat töövahendit – ümbritsev keskkond võiks siiski olla ju maksimaalselt mugav, ka tööautos võiksid saadaval olla kõige uuemad tehnoloogilised lahendused ning lõpuks pakendada see kõik soliidse väljanägemisega kesta.
Sõiduomadused on Vito puhul vägagi eeskujulikud – nähtavus on hea, iste mugav ning ei väsita ja müratase küllaltki madal. Miinuspoolena kostusid kaubaruumist mõned naginad ning kuigi see 2-liitrine diiselmootor on väga ökonoomne, siis sportlikuma elamuse otsijatele soovitaks pisut võimsamat versiooni. Positiivselt üllatas aga tema manööverdamisvõimekus – pöörderaadius on tagaveolise pika kaubiku kohta vaid 11,1 meetrit. See teeb silmad ette nii mõnelegi oluliselt väiksemale sõiduautole.
Kokkuvõtvalt on tegemist nägusa ja mugava töövahendiga, mille varustustase küündib luksusautode lähedale. Sõidab hästi, manööverdab veelgi paremini ja mis peamine – telefonist saad läbi Apple CarPlay kõlaritesse Rammsteini striimida.
Mercedes-Benz Vito 116 CDI numbrites
Mootor 2,0 R4 (1950 cc) diisel
Võimsus 120 kW (163 hj)
Pöördemoment 380 Nm
Käigukast 9-käiguline automaatkast
Tühimass 1945 kg
Keskmine kütusekulu 7,3 l/100km
