Tõenäoliselt on iga kirvega puid lõhkunu vähemalt korra unistanud mehhaniseeritud abimehest ehk puulõhkumismasinast, kuigi mõne ruumi küttepuude tegemine on trenni mõttes palju etem kui spordisaalis niisama tühja kargamine.

Aja jooksul on proovitud igasuguseid mehaanilisi puulõhkumismeetodeid, millest vahest kurikuulsaim on vanaisade jutus (ja sotsiaalmeedia põhjal otsustades nüüd taas naasta üritav) kruvimasin: nagu liiga jäme puidukruvi lõhestab õhukese laua, lõhestab ka jämeda keermeskoonusega kruvipuulõhkuja jämeda paku. Kruvi on küll kiire, kuid puurib hästi ka läbi käe ja haarab kaasa sõrme, kui see natukegi valesse kohta jääb. Või murrab käeluu, kui okslik kuiv toomingapakk kruvi otsa kinni kiilub ja koos sellega tiirutama hakkab.

Seega pole eriline üllatus, et tehnoloogiliselt on pea kõik praegu müüdavad puulõhkumismasinad jõudnud ühesuguse, suhteliselt lollikindlalt töötava süsteemini: hüdrauliliselt liigutatav kirvetera surutakse võimsa jõuga vastu puupakku (või pakk vastu kirvest) ning pakk lõhestubki kaheks või neljaks.