Suur lugu

Pühendusega Karlile: Mitsubishi Lancer Evo IX ja viimane raju sõit

Fotod: Karl-Erik Idasaar

See on ralliauto tänavaversioon, mis ei püüagi oma minevikku varjata. Edev välimus, väga lakooniline sisemus, pidev nelikvedu ja pöörane turbomootor kapoti all. Tänane lugu on küll tavapärasest pisut erinev ning liigselt auto tehnilistel detailidel ei peatugi.

See lugu on pühendatud Karl-Erik Idasaarele. Minu kaardilugeja autoajakirjanduse maailmas. Lisaks ka hea sõber ning mõttekaaslane. Mees, kes teadis, kuhu ta läheb ja kuidas ta sinna läheb. Fantastiline fotograaf ning kordi parem sõnasepp, kui mina seda kunagi olnud olen. Meil oli pöörane ralli koos. Põnevad autod, sõidud täis emotsiooni ja adrenaliini, vürtsitatud parajas koguses huumoriga. Tänud sulle kõige selle eest! Jään Sind igatsema…

Mõtlesin päevi sellele, millise järelhüüde sooviksin Su poole teele saata. Ja autod, just ägedad ja erilised autod, oli see liim, mis meid kokku sidus. Seega tundsin, et kõige õigem on lõpuni kirjutada meie kõige adrenaliinirohkem ning kõige enam elamusi pakkunud proovisõit. Järjekordse hallist massist erineva auto lugu…

Seekordne proovikas oli varasemas elus saanud ohtralt sihtotstarbelist kasutust ning juba ammustel aegadel kohandatud rahvaralliks. Kui on vaja ikka mees mehe vastu välja astuda ning selgitada välja, kes on Maarjamaa parim rallisõitja, siis loomulikult jääb tehase poolt kaasa antud 280 hobujõust väheseks. Seega laed kaks süstalt korraga steroide täis ja lajatad need korraga oma suksule veenidesse. Tulemus on üsna hirmuäratav.

Kuigi ma olen mõnes varasemas kirjatükis öelnud, et olen enne autosse istumist olnud pisut hirmul, siis seekord olin seda päriselt. Esiteks ma teadsin, millise tuld sülgava monstrumiga ma vastamisi seisan. Ja teiseks teadsin, et ei jäta tema tegelikke võimeid proovile panemata. Kui 280 hobujõudu ei tundu kuigivõrd hirmutavad, siis 400+ hobust vana Lanceri kapoti all on juba hoopis teine lugu.

Korralik ümberehitus

Evo oli saanud Arrow poolt toodetud kolvid ja -rõngad ning mootori tööd juhtis Motec M800 ECU, mida toetas ka ALS (Anti Lag System). Lisaks Motec MDC keskdiferentsiaali aju, RalliArt sidur, Riegeri amordid, kolmetolline väljalase koos RalliArt katalüsaatoriga. Kogu mootor oli põhjalikult ümber ehitatud ja seadistatud Andres Vanaselja poolt, mille tulemusena sai hobujõude üle neljasaja ja pöördemomenti üle kuuesaja njuutonmeetri.

Seega oli hirmul olemiseks põhjuseid küll ja veel. Seda enam, et tänapäevased moodsad juhiabisüsteemid puudusid. Kõik ebavajalik oli autost juba välja loobitud – tagumised istmed ning igasugune heliisolatsioon on ju täiesti tarbetu ja teeb masina vaid aeglasemaks!

Vaikselt kulgedes lonkasin Evo’ga tema omaniku juurest minema. See on-off tüüpi sportsidur oli linnasõidul täiesti talumatu ja peaaegu võimatu oli autot väljasuretamata kohalt minema saada. Kõige selle taustal veel müra ja vibratsioon, mis tungis salongi ja su kehasse tänu lärmakale väljalaskesüsteemile ning igasuguse heliisolatsiooni puudumisele.

Siirdusin oma kohmaka ja närvilise sõidustiiliga Geeniuse toimetuse juurde, et võtta peale oma kaardilugeja ning fotograaf – Karl-Erik. “Umbes 400 hobujõudu tagumikutunde järgi” – pakkus ta esimese kiirenduse peale. Pagana täpselt ära arvatud! Pakkusin välja, et võime sõita vahetustega. See oli ilmselgelt viga!

Linnas selle autoga ei sõida

Esmalt oli vaja aga pääseda piinavast linnaliiklusest kaugemale. Kuhugi, kus teed oleks fantastilised ning kedagi teist ei oleks üht autoarvustust segamas. Kindlasti oli vaja ka palju kurve – mida tehnilisemad, seda parem. Ja veidi reljeefsust. Kuna seenehooaeg polnud veel alanud, sobisid selleks kõige paremini Lääne-Virumaa põhjaranniku metsateed, kuhu kellelgi enamasti lihtsalt asja pole.

Ma olen sõitnud väga paljude oluliselt võimsamate autodega, mille nullist sajani kiirenduse numbrid näitaksid Evole kenasti koha kätte. Aga sellist toorust pole ma varem kogenud. Iga käiguvahetuse järel tõmbas Kalevipoeg sulle serviti lauaga selga ja lennutas silmapiiri taha. See kõik oli nii aus ja vahetu.

Need hobujõud lihtsalt ei saanudki otsa. Küll aga said otsa käigud – viies ehk viimane käik pildus spidomeetri noole päris kõrgete numbrite lähedale ning siis tuli juba piiraja vastu. Ja selle hoo saavutas auto märkimisväärselt kiiresti. Ilmlselgelt polnud see auto häälestatud kõrge tippkiiruse jaoks, vaid hulluks kogemuseks madalamatel kiirustel.

Igatahes kurvilisel metsavaheteel tundus seda hoogu jube palju, kuid hoolimata vihmamärjast asfaldist ei näidanud Evo ühtegi nõrkuse märki – kõik oli kontrolli all, haardumine uskumatult hea ja stabiilne. Ruumi oleks olnud ju tegelikult küll ja veel, kuid pigem ei tahtnud neid pidamise piire lõpuni välja kompima hakata.

Analoogse tee ja kiiruste juures tundus Nissan GT-R’ia sõit justkui lapsemäng. Kuid siin autos oli kõik väga teistmoodi. Kuigi Riegeri amort töötas ülimalt hästi, nelikvedu hoidis kindlalt teel ja rehvi pidamine oli fantastiline, siis oli ikkagi kogu aeg pagana hirmus ning adrenaliin laes. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati nii ärevil olin. Viimati vist algkooli poisina, kui üks pisike kulupõletamine näpu vahelt ära läks.

Asi ei läinud sugugi paremaks, kui sohvri rolli Karl-Erikuga ära vahetasime. Üldiselt vaevlen ma pideva mölapidamatuse all ning seda ei paranda isegi kiirem sõit. Aga seekord olin ma täiesti vait. Olin vait ja ootasin kannatamatult järgmist peatust. Kiirused ei olnudki numbrite mõttes suured, aga see müra, vibratsioon ja toorus mõjusid. Sinna sekka loomulikult ka iga käiguvahetusega kaasnev Kalevipoja poolt virutatud serviti.

See ei ole auto igaks elujuhtumiks

Aga iga järgneva kilomeetriga kasvas enesekindlus ning vähenes hirm. Seda loomulikult rooli taga, sest kõrvalistmel oli lõpuni välja hirmus olla. Tasapisi taipasid, et selle auto teelpüsivus ületab kõrgelt enda julguspiiri. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin sisekurvidest “juurde hammustama”. Täiesti hämmastav teel püsimine ja juhitavus. Lihtsalt erakordne auto.

Ma tõesti ei tea, kui suur oli tema pagasiruum või kui palju põlveruumi oleks tagaistmel. Või kui hea on tehase poolt paigaldatud helisüsteem ja mis on keskmine kütusekulu. See auto ei ole nagu Audi RS6, mis suudab vabal ajal olla ka adekvaatne pereauto. See auto on loodud pakkuma emotsioone ja adrenaliini. Suurte munadega poiste metsik mänguasi.

Neli tundi ja paak kütust hiljem jõudsime tagasi pealinna tänavatele. Me mõlemad olime vait ja väsinud. Väsinud sellest mürast, vibratsioonist ja adrenaliini ületulvast. “Ma ei taha nüüd kohe tükk aega ühegi kiire autoga sõita”, ütles Karl-Erik. Ma isegi igatsesin oma diisel-ländroveri rahuliku rooli taha. Seda kõike oli olnud lihtsalt liiga palju. Isegi kogenud sõitjate jaoks.

Kuid samas sööbis see mällu kui kõige rajum ja ägedam autosõit läbi aegade. See kogemus oli lihtsalt midagi erilist. Taolised hetked muutsid kogu autoajakirjanduse maailma ääretult nauditavaks ning jäid enamjaolt artiklite endi taha peitu. Vahetu muljetamine peale igat sõitu, emotsioonide jagamine ja mõlema erinev tõlgendus äsja proovitud autost. Kõik see formuleerus hiljem kokku loodetavasti nauditavateks lugudeks, mis olid omakorda täiendatud kindlasti väga eriliste ja hästi tabatud kaadritega. Tänud veekord kõige selle eest, Karl!

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.