See ei ole kangelaseepos. Kastikaid, busse ja sõiduautosid on Eestist humanitaar-militaarabina viidud Ukrainasse sadades ja viiakse ka edasipidi. Treileritel, konvoidega ja ükshaaval. Samamoodi oli piiril näha nii leedukaid kui lätlasi samasuguste autodega. Üks Eesti seltskond sai ka raketirünnakus pihta, aga õnneks ilma inimkahjudeta. See on ka üks põhjus, miks lugu nii kaua aega võttis. Me ei teinud ju midagi erilist. Samas, seiklust justkui oli ja Opeli lugu tuleb lõpuni rääkida.

Miks üldse ukrainlasi selle Opeliga karistada? Kas nad pole juba piisavalt kannatanud? Katalüsaatoriks sai üks Teet Kalmuse jagatud postitus, kus kirjutati, et vaja on igasuguseid autosid, mitte ainult rindele sobivaid kastikaid, olgu see siis Ford Fiesta või väiksem pakiauto. Palju tööd ja liikumist on ka tugistruktuuridel ja rindelt kaugelt olevates kohtades. Ja sõda või mitte, kahjuks ei ole väga paljud Ukraina teed sellised, kus autod väga kaua vastu peaks.

Hea auto, kui töötab

Suvel sai Opelit väga palju oma tarbeks kasutatud, eriti just haagise ja asjade vedamisel. Jätkuvalt – jaburalt mahukas ja supermugav auto, millele on raske midagi ette heita. Lihtsalt, pidevalt tekkis erinevaid pisivigu, mis otseselt sõitmist ei seganud, aga lõpuks pidid ikkagi käe küünarnukini rahakotti suruma. Loll lugu on see, et iga 300-eurone väljaminek tähendas, et sa oled 300 euro võrra vaesem, aga auto väärtus on jätkuvalt umbes 1000 eurot.