Jüri Luud: miks on elektriautode tasuta parkimise jaoks vaja ametniku sekkumist?

Foto: PM/Scanpix Baltics

Avalikus inforuumis leiame pidevalt leviva narratiivi, et elektriautod on meie tulevik ja nende kasutuselevõttu tuleks igati toetada ja soosida. Nii on ka Eesti suurimad linnad Tallinn, Tartu ja Pärnu kehtestanud elektriautodele (tegelikult küll nullheitmega autodele) tasuta parkimise korra.

Kõrvalt vaadates võiks arvata, et kaasaegses infoühiskonnas, mil kogu info on registrites ja andmebaasides, toimuvad lihtsad asjad elektrooniliselt ja automaatselt. Praktikas tuleb aga välja, et miski pole lihtne ning ikka ja jälle on ametnik see, kes peab oma roosad näpud külge panema.

Tundub ju loogiline eeldada, et elektriauto tasuta parkimine toimub nii: parkimiskontrolör kontrollib, kas konkreetsel sõidukil on aktiveeritud mobiilne parkimine. Süsteem kontrollib maanteeameti sõidukite registrist, kas tegemist on nullheitmega sõidukiga ja kui on, siis saab kontrolör teate, et auto on legaalselt tasuta pargitud.

Miks peab ametnik üldse sekkuma?

Tegelikkuses loomulikult asjad loogilist rada pidi ei käi – tegin kadalipu isiklikult läbi ja jagan siinkohal kogemust. Igas linnas tuleb esitada eraldi taotlus tasuta parkimisloa saamiseks. Tallinna linna kodulehel on vastav Wordi formaadis blankett, mis tuleb ära täita ja digiallkirjastada. Siis tuleb lisada sõiduki tehnilise passi koopia ja saata see linnavalitsuse ametnikule.

Ametnik kontrollib riiklikust sõidukite registrist, kas selline sõiduk kvalifitseerub tasuta parkimise tingimustele (kas mootoriks on elektrimootor) ning väljastab parkimisloa. Mingit kaalutlusõigust tal ei ole, puhas andmebaasi kontroll.

Tartu linnavalitsusse võib saata taotluse vabas vormis. Ega siis muud, kui läks e-kiri teele. Nii Tallinna kui Tartu ametnikud on vilunud ja kiired – taotlused saatsin pühapäeva õhtupoolikul ja esmaspäeva hommikul enne kella üheksat oli ametnikud mulle vastanud ja load väljastanud.

Pärnus eriti keeruline

Naljakamaks läks Pärnuga. Seal linnas tuleb täita ettevõtte Pärnu Haldusteenused kodulehel veebivorm. Küsitakse andmeid nagu ikka – auto mark, mudel, registrinumber. Mõeldud, tehtud, saadetud. Saan esmaspäeval kella poole kümne ajal hommikul telefonikõne. Kõneleb nõudlik naisehääl ning meil areneb konstruktiivne dialoog.

„Esitasite Pärnus elektriauto tasuta parkimiseks taotluse?“
„Esitasin…“
„Aga te pole ju selles autos sees??“
„Kuidas palun? Olen hetkel selle auto roolis ja sõidan – nii et mulle tundub, et olen vägagi sees“
„Ametlikult te ei ole sees!“
„Mis mõttes??“
„Te pole passis sees“
„Seda küll… see on rendiauto“
„Siis see firma peab ise esitama taotluse…“

Tjah, selge siis – Pärnu parkimisregulatsioon soovib ära hoida riski, et kellegi autole võidakse vastu omaniku tahet vormistada tasuta parkimisluba. Ettevaatus pole kunagi liiast…

Olen tänulik Tallinna ja Tartu ametnikele, kes päevast päeva peavad sellist rutiinset ja lolli tööd tegema ning teevad seda ülimalt operatiivselt! Riigis, kus on digiallkiri , e-valimised ja digiretsept võiks lasta andmebaasidel omavahel suhelda ning mitte sundida inimest andmeid ühest registrist käsitsi teise ümber kirjutama?

Jüri Luud on ürituskorralduse ning turundusega tegelev elektriautoentusiast.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.