Mammi astub trammi. Keskturu peatuses Tallinnas, ratastel kott lumelopas järel lohisemas, selle otsas veel üks turukott. Memm kiirendab trammiukselt lähima istme poole, aga tema reaktsioon ja kiirendus jäävad alla trammi ja selle juhi omale.

Mammi jõuab vaevu puutuda lähimat klappistet, aga siis lööb juht pedaali põhja. Lendavad kotid, lendab mammi … Peaga vastu käsipuud. Ning jääb abitult põrandale pikali. Trammijuht jätkab täisgaasi ja -piduriga nii, et memme abistajatelgi on raske püsida püsti.

Minu jaoks oli see peatus kuues ning olin juba mõistnud, et sangas on tõeline rullnokk, kes kiirendab-pidurdab meelega trammi võimete piiril. Trammitee Lasnamäelt kesklinna kulgeb peamiselt muust liiklusest eraldi ja tänu sellele ei saa ükski auto keerata trammile ette ning pole karta ka muid üllatusi – sõit võiks olla väga sujuv. Ma aga suutsin koos pojaga vaevu püsida seljaga sõidusuunas istmetel. Kiikusid ja koperdasid nii nutiseadmesse süvenenud noored kui ka ainult trammirallile keskendunud sõitjad.