Lõppev talv oli mulle üle aastate erinev. Jalgratas ootas alates sügisest korteriukse taga ja ootab siiani. Vist solvumisest otsustas truu igapäevasõiduk ka esirehvist õhu välja lasta. Varem olen näiteks jõulude ja uusaasta vahel rattaga ikka mõne kilomeetri kaugusele tööle või poodi käinud. Ühelt poolt segas nüüd heitlik ilm – pidev libedus ja lumepuder –, aga mitte ainult.

Olen juba aastaid püüdnud autoga linnas sõita järjest vähem. Elan linna keskusest paari kilomeetri kaugusel ja kõik eluks vajalik on piisavalt lähedal, et liigelda jalgsi, rattaga või sõita mõni peatusevahe bussi-trammiga. Ka pereelu on nii seatud, et kool-lasteaed oleks lähedal ja sinna jõuaks ka autota.

Parkiminegi on kodukandis veidi probleemne, sest tänaval napib kohti ja isikliku koha eest peaks maksma uue keskklassi auto hinna. Keskkond justkui suunaks mind autost loobumise poole ja ma tahakski autoga vähem sõita, aga miski on siiski puudu. Minu puhul eelkõige positiivne emotsioon ja rõõm alternatiivsete liikumisviiside kasutamise üle, sest Tallinnas tunnen end kõige paremini ikkagi autoga liikudes, kuna liikluskorraldus on endiselt autokeskne.