Jaapanist tuleb heas mõttes igasugu veidrusi. Kõrgtehnoloogilised tualettpotid ja absurdsed telemängud. Mis aga selgitaks nende pisikesi kuubikukujulisi autosid?
Kei-auto, nagu neid nimetatakse, jaapani keeles kei jidōsham, tähendab otsetõlkes “kerget autot”.
Tegemist on hästi kompaktsete sõidukitega, mille disainimisel on olulisimaks eesmärgiks mahtuda väga rangete maksu- ja kindlustustingimuste alla. Eriti silmapaistvad on mahtuniversaalid oma karbikujulise disainiga, aga väga popid on ka kahekohalised kabrioletid ja “sportautod”.
Peale teist maailmasõda oli arusaadavalt väga suur puudus kõigest ning see tingis ka väga väikeste ja lihtsate sõidukite tootmise vajaduse. Esimeseks kei-autoks peetakse valdavalt Subaru 360, mida välimuse tõttu ka Lepatriinuks kutsuti. Selle kõrval on Volkswageni Põrnikas tõepoolest suur ja võimas.
Tänu oma suurusele, on kei-autod mõnes väiksema tihedusega Jaapani piirkonnas vabastatud ka kohustusest omada konkreetset parkimiskohta. Nimelt kehtib Jaapanis seadus, mis nõuab auto ostmisel kinnitust, et sõidukil on olemas just talle määratud parkimiskoht.
Kei-auto mootori kubatuur ei tohi ületada 660 kuupsentimeetrit ja võimsus 47 kilovatti ehk 63 hobujõudu.
Kuna tegemist on disaini mõttes väga kummaliste sõidukitega, siis on loomulikult tekkinud kei-autode subkultuur ja fännibaas. Neid tuunitakse visuaalselt ja tehniliselt jaapanlastele omase veidrusega, tehakse ühissõite ja kogunemisi.
Muuseas, Eestisse ostetud Mitsubishi i-MiEV elektriauto näol on tegu ühega esimestest elektrilistest kei-autodest.
Siin on üks inglisekeelne artikkel, mis teeb nende autode tekkimisest ja levikust päris hea ülevaate.
Seega on sellistel sõidukitel täiesti praktiline ja seletatav põhjus, mitte nagu telemängudel. Mis värk nendega on?
