Kena päikeseline pärastlõuna. Tallinna liiklus sahiseb tipptunnile omases aeglases tempos kodude poole. Järjekordse valgusfoori taga seistes jääb keegi liiga kauaks telefoni passima, rohelise tule süttimisest on möödunud sekundeid rohkem kui paar. Äkki ta ei märkagi? Tuleb anda törtsakas signaali, selline hästi väike, et ta märkaks.
Mõeldud-tehtud. Soovitud tulemust aga ei saabu. Sõbraliku meeldetuletusena mõeldud heli tõlgendatakse lausvihana, seda tõestab veelgi enam pilk, mida eesoleva auto tahavaatepeeglist näen. “Mida, sa lollakas, tuututad?” on selgelt see, mida seal mõeldakse.
Signaalihirm on suur
Eestlased kardavad signaali andmist. Arvatakse, et signaal on midagi kurja, midagi õelat ja kui vagur eestlane on end juba piisavalt kogunud ja pöidla või peopesaga signaali litsunud, siis järelikult on ta nii keema läinud, et kohe otsitakse tagaistmelt välja kurikas ja arutu viha osaliseks saanu peab hakkama guugeldama, kust osta uued küljepeeglid.