Teate, mis on huvitav? See, et meie elu üle otsustavad üha enam aktivistid. Sellel ajal, kui meie oleme tööl ja tegeleme igapäevase olelusvõitlusega, on nemad hõivatud mõtete genereerimisega, kuidas peaks maailm ikkagi tulevikus välja nägema.

Ei, paljud mõtted on neil head. Suisa paljud on head, kuid aeg-ajalt tahaks siiski meenutada, et liiga tihti kiputakse unustama, et lisaks „aktivistide klassile“ on olemas ka ametnikud, töölised, talupojad, ettevõtjad, kunstnikud, luuletajad, leemekulbi liigutajad ja muud igapäevases olelusvõitluses osalejad, kelle käest ei küsita, kas aktivistide soovitav utoopia neile ka vastuvõetav on. Demokraatia ju peaks olema. Või siiski mitte?

Üha enam juhtub, et aktivistide ulmelisi ja laiema avalikkusega läbi arutamata mõttevälgatusi tahetakse hakata praktiliselt ellu rakendama ning meil kõigil teistel – olelusvõitlejatel – jääb üle ainult ohata, kui meie elu on jälle tehtud veidi kulukamaks nii aja kui ka raha kontekstis. Seda eriti juhtudel, kui aktivistide kajakambris on tekkinud mingi narratiiv või sümbolkoll, mis hakkab suisa omaette elu elama ning millest on olelusvõitlejatel pea võimatu aru saada.