Reisikiri: 8 euroga Rooma ja kohapealt ostetud autoga tagasi – mis saaks valesti minna!

Ainuke remont oli ise ära lõhutud katuse lukk. Tekst ja fotod: Peeter Paaver

Mida tähistab sõnapaar Grand Tour? Ajalooliselt 17.-19. sajandi Euroopa aristokraatliku kõrgklassi kultuuri- ja haridusreise Šveitsi, Austriasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale, et tutvuda nende piirkondade kultuuri ja kunstiga, näha uskumatuid vaateid, maitsta parimaid toitusid ning tuua tagasi talvevarud ja kaubad mida niisama lihtsalt kodutänavatelt ei leidnud.

1950ndatel võeti termin gran turismo või grand tourer (GT) kasutusele autodele, mis on mugavad, üldiselt kaheukselised, mugava vedrustuse ja suure pagasiruumiga, just sarnasteks reisideks kohandatud luksuslikud ja glamuursed sõidukid.

Pandeemia järgselt on kõik lennufirmad sunnitud elus püsimiseks olematute hindadega klientide usaldust tagasi võitma ning seetõttu on hetkel võimalik vabalt näiteks 8 euroga Rooma lennata. Aga veel mõistlikum tundub 8 euroga Rooma lennata, auto osta, autorendi pealt kokku hoida ja siis läbi Itaalia ja Euroopa tagasi sõita. Lisaks haarad kaasa ka pisut veini ja juustu ning teed oma enda grand tour’i. Või noh vähemalt niipalju, kui ühe tudengi eelarve lubab. Tõenäoliselt küll mitte nii uhke, kui vanasti kuid midagi ikka. Kui raske see ikka olla saaks?

Vähemalt sellise mõttega me Pluutoga esmaspäeva õhtut Rooma lennujaamas alustasime. Lennukilt maha, korraks rendist auto ja kiirelt Rooma äärelinna ühte BMW kabrioletti ostma ning juba hommikul saame suurlinnast välja ja Itaaliat avastama. Lihtne ju. Kohale jõudes leidsime lätlased, kes müüsid surnud kassiga värvitud ja kaks aastat seisnud BMW’d, mille ümber registreerimise eest oleks pidanud lisaks maksma 1400 eurot, kuna ka omanik oli surnud.

Lisaks katkes sellel hetkel kogu maailmas Facebook. Sellisest katkemisest oleks suvalisel päeval täiesti ükskõik olnud, kuid kui sa otsid Marketplace’ist oma järgmise kahe nädala plaani, teeb see olukorra kergelt huvitavaks. Tegelikult vahet polnud, samas getos sai tehtud esimene vein, pitsa ja magama kobitud mõttega „küll hommikul leiame“.

Jaguar või Alfa Romeo?

Hommik. Sajab vihma, Facebook on maas, mis seal ikka… traditsiooniline Itaalia hommikusöök, milleks on sisuliselt sigaret ja espresso ning tuleb teha kultuuriprogramm Roomas. Kõik, mis on vähegi ametlikus turistide nimekirjas, on küll piletiga, kuid sellest heidutada ennast ei saa lasta. Kes otsib, see leiab alati ka palju muud põnevamat. Turistilõksud on nagunii üle hinnatud ja kui Facebook end vaikselt käima jookseb, saame jälle autosid vaatama.

Lähme kaeme üle ühe väga korraliku Jaguari, mis on 10 aastat seisnud. Siiski pole hullu, õpime vähemalt Itaalia kultuuri ehk, et kell 13.00- 15.00 on lõuna. Punkt. Mitte mingit muud juttu. Sellel hetkel kukub, mis iganes mutrivõti või pastakas maha ja see on püha. Isegi kui müüd autot mida 10 aastat mitte keegi pole osta tahtnud.

Kuna see eriti potentsiaalikas ei tundunud, siis järgmine kandidaat – Alfa Romeo 159. Kõik tundub lubav. Kole ja räsitud nagu iga Itaalia auto, aga vähemalt sõidab ja saab liikuma hakata. Ei! Pärast paar tundi sebimist ja kõnesid erinevatesse kohta pani mees telefoni ära ja ütles, et finito, ema ei luba niimoodi müüa. 40- aastase lastega mehe ema ei luba meile seda lepinguga müüa ja Itaalias on ema elu lõpuni boss.

Kerge väga roppude sõnde moment selle peale ja pole midagi muud teha kui järgmine pitsa, järgmine vein ja vanalinna kõige uhkemate restoranide kõrvale silla alla madratsid ja papitükid laiali laotada ning magama minna.

Itaaliast autot ei saa

Nüüdseks oleme aru saanud, et Itaaliast ei ole võimalik sellisel kujul autot osta:

  • autod on väga räämas ja üldiselt müüjad ei viitsi sulle isegi vastata. 30-40 saadetud kirja kohta tuli vast 20 vastust, mõni neist kuu aega hiljem, mitmed ütlesid, et saavad alles järgmine nädal müüa või ei ole üldse nõus;
  • isegi kui tahad neid osta, pead sa maksma ümber vormistamise eest 700 eurot, mida sa ei saa teha sest sa pole itaalia resident;
  • isegi kui leiad viisi, ei pruugi müüja ema nõus olla sinusugusele müümisega.

Seega, väike suplus vahemeres, sest võibolla rohkem ei saa (peab muidugi mainima, et eestlased on ainsad inimesed rannas, kes arvavad et oktoober on okei aeg ujumiseks) ja kiire otsus võtta üleöö buss Saksamaale Münchenisse, kus kõik loodetavasti muutub.

Hommik Münchenis. Kõik on puhas, olustik on teine, kohe esimesel tänavanurgal küsitakse esimest korda reisil koroonapassi ja hommikusöögi kõrval on juba ühe automüüjaga sisuliselt hind tingitud ja käed löödud. Järgmine kultuuriprogramm jahi- ja kalanduse muuseumis, kohalikud õlled ja šnitsel ning reis Memmingeni, kus meid ootab meie uus Mazda MX-5 – british racing green värvi ja beeži sisuga, paari iluveaga, kuid tehniliselt ideaalses korras. Käed löödud ja hommikul on tunni ajaga, peale kuus korda kahe hoone vahel edasi-tagasi jooksmist, auto transiitnumbritega minu oma.

Enam ei saa midagi halvasti minna!

Sõit alaku. Kabriolett, Autobahn, Liechtenstein, Šveits, mäed – nüüd ei saa midagi enam halvasti minna ja nii tuleb ära 200 eurot trahvi kuna puudub kiirtee kleeps. See mõjutas meid üsna kiiresti tagasi Itaaliasse pöörduma.

Siiski ei saa ennast väiksest trahvist häirida lasta ja tuleb edasi kütta. Ja milline see sõit oli! Como järvevaated, mägiteed ja õhtuks tagasi soojal rannikul, kus sai õhtusöögi ja öö veeta villade ja jahtide vahel, järjekordse kiriku trepil, maailma eliidi kuurortlinnas Portofinos.

Lähedal mägedes paistab ja kostub tohutu pulmapidu, päike loojub ja meid toidavad kohalikud oliivid, mis tuleb rendi Fiatist laneatud kruvikeerajaga purgist välja urgitseda ning parim 2-eurone valge vein mida üldse kuskilt saada on.

Järgmisel päeval edasi Cinque Terre’i ja tõdemus, et isegi matkamise eest peab siin maksma. Isegi kui tahaks seda maksta, siis ei saa, sest matkarajal on toimunud väike maalihe. Meie, Ida-Euroopa pättidena, kellel varastamine veres, üritasime muidugi väita, et oleme geoloogid, kes tulid maalihet uurima ja siis üritasime vana jõesängi kaudu turvamehest mööda hiilida (mis oli tõenäoliselt maalihkest ohtlikum). Need plaanid ei õnnestunud, aga ronida sai, teed ja vaated olid jätkuvalt lahedad ja kohalik jäätis sigahea.

Ferrari muuseumi ees on iga auto Ferrari

Nüüdseks olime jõudnud juba üsna lõunasse ja aeg vaikselt suunda hakata muutma. Järgmine päev sõitsime veel läbi Modena, kus saime kohalike kingseppade juures tagaakna lukku parandada, mille ära olin lõhkunud ja loomulikult Ferrari muuseum, kus on kõik need masinad mille pilte ma 5-aastasena Ferrari kleepsuraamutusse kogusin ja vaatasin. 250GT, F40, 365GTB4 Daytona, Schumacheri F1, kõikvõimalikud erinevad legendaarsed mootorid ja nii edasi ja edasi. Samas huvitav on, et meie vana, kulunud ja muuseumi ette valesti pargitud Mazda kutsub kohalike lapsi pildistama. Oleks see punane, petaks vist täitsa ära.

Ja sealt see tagasitee algas. Järgmine hommik veel Itaalia hommikusöök inimtühjas Veneetsias (nii on isegi võimalik, kui kell 6 ärkad), viimased kaasa ostetud veinid, kaks päeva Itaalia ja Austria parimaid mägiteid, pisut lund, pisut Tšehhi õllesid, paar väga külma ööd väljas ja lõpuks üks 1500 km maraton, mille käigus 17 tunniga läbi Tšehhi, Poola, Leedu ja Läti sõitsime ning võibki selle seikluse lõppenuks lugeda.

Uskumatult hea Mazda

Nagu ikka, kõige paremad seiklused tulevad siis kui asjad ei suju. Seekord ei saa seda öelda aga sõiduki kohta. Peale ise katki tõmmatud aknaluku sõitis see väike Mazda need 4000 km maha ilma ühegi probleemita pakkudes kogu aja ainulaadseid sõiduelamusi.

Auto, kuhu ma enne ostu polnud isegi kindel, et mahun. Auto, mille 7500-pöördeni karjuv 1,6-liitrine mootor võttis keskmiselt 8 liitrit sajale isegi bahn’il 160 km/h küttes ja mööda mägesid ronides. Auto, mis oli pidevalt naelutatud tee külge nagu triikraud ja üleüldse uskumatult lahe rodster, mille iga auto-inimene peaks korra oma elus ära proovima. See kuidas, see auto mägedes nõelasilmas oma suunda muutis, oli minu jaoks täiesti teistsugune kogemus.

Rohkem pilte Instagramis.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.