Lubage esitleda – saastamaks!

Asju, mida pole kellelgi vaja

Käisin eile oma autole ühes suures auto- ja muude kaupade poes kojamehi ostmas. Ma teadsin, et need asjad eksisteerivad, aga nüüd nägin oma silmaga. Pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna:

“Dekoratiivsed” süsinikkiu mustriga uimed, mida oma autole liimida. Sest siis meenutab see mida? Paganit või Koenigseggi? Ei meenuta, see auto jääb ikkagi su vanaks Toyotaks, lihtsalt 10 ühikut plasikut on maailmas juures.

Lillemustriga roolikate, kõlab nunnult, eks? No võikski olla, aga see oli nii võimatult kole, et ei tahtnud isegi pilti teha. Kahvatud värvid ja kummised lilled. Kingid sõbrapäeval oma kallimale ja pärast imestad, et miks sa seisad trepikojas, kinnise ukse taga. Kõik oli ju nii hästi …

Või siis see:

Isegi Abarthi tuuninguga Fiat 500 ei võta selliseid kiiruseid sisse, kus oleks oht, et tavaline kapotikinnitus ei suuda enam oma tööd teha. Vaadake seda pilti, kas see on ilus?

Mu kisa ei põhinegi sellel, et mõnedele inimestele need asjad võiks meeldida. Jumala eest, sinu raha, sinu auto.

Probleem on selles, et eelmainitud poes oli seda saasta riiulite kaupa. Võib olla leidub üks või kaks, kes neid ostavad. Kolmas ostab sõbrale naljapärast ning viimane viskab selle ära. Ja sealsamas lõpetabki suurem osa sellest kraamist.

Need asjad on küll odavad, aga see eest neid ka keegi ei taha

Kõik need näited olid müügis naeruväärse mõne euroga, osad ka juba alla hinnatud. Sisuliselt tasuta jama, mis on omakorda pakitud paksu plastikusse ja mida keegi ei taha. Mis sellest edasi saab? Kantakse maha ja visatakse ära. Tehtud!

Need konkreetsed autovidinad on vaid üks näide ja saastamaks peaks peale minema ka teistesse sektoritesse. Kuldsed ja ülikoledad telefoniümbrised H&Mi kassade kõrval, mõeldud emotsiooniostuks, mis on mitu hooaega vanadele mudelitele ja kellelgi vaja ei ole.

Rohkem luksuskaup kui 10 000-eurone käekott

Saastamaksu alla peaks minema oluline osa nende poodide kraamist, mis müüb vidinaid – pastakas/ventilaator, LED luukerepea, mille ainuke funktsioon on olla LED luukerepea ja naljakad päikeseprillid, mis ei ole naljakad. Te teate neid poode küll.

Saasta pole vaja. Need ei ole asjad, mida vähekindlustatud inimene peaks ostma, sest tal on vähe raha ja brändikaupa ta osta ei jõua.

Kes ütleb, mis on saast?

Need odavad asjad on luksuskaup ja peavad olema hinnastatud, kui luksuskaup. Kui üheeurone mõttetu vidin maksaks viis või kümme eurot, muutuks ebamõistlikuks nende maaletoomine ja me oleme sammukese lähemal saastavabamale maailmale.

Kõige raskem on ilmselt saasta defineerimine, aga selleks võiks püsti panna sarnase keskkonna nagu kunagi oli näiteks hot-or-not. Ehk siis crowdsource-tüüpi lähenemine.  Näidatakse inimesele asja pilti ja funktsiooni ning all on kaks klahvi “saast” või “mittesaast”. Ei mingit komisjoni, ei mingit ametkonda, sest meil on 21. sajand.

Kuniks maksu pole, siis üleskutse – palun hääletage jalgadega. Ärge ostke seda jama isegi nalja pärast mitte. Küsi endalt alati – kas sellel on funktsioon, kas su sõber päriselt kasutab seda ja mis sellest saab näiteks nädala aja pärast?