Oleme harjunud vaatama saadet „Võimalik vaid Venemaal“ ja mõtlema, et küll meil ikka vedas, et sellest absurditeatrist 30 aastat tagasi pääsesime. Paraku on ka meil üht koma teist, mida samasse rubriiki liigitada. Näiteks tasuta ühistransport.

Sattusin rääkima ühe maakonnaliinide bussijuhiga, kes inimesi tasuta sõidutab. Kuulad, mõtled ja imestad. On see tõesti tänapäeva Eestis võimalik? Aga on! Alustagem sellest, et (nimesid nimetamata) mitmes maakonnas tasuta ühistransporti korraldav ettevõte ei näigi enam eeldavat, et nad tegelevad inimeste sõidutamisega, vaid nende ainus ülesanne on täis sõita riikliku tellimuse alusel lubatud liini­kilomeetrid. Mida rohkem kilomeetreid, seda parem firmale.

Hulk liine on sellised, kus pole lootustki, et keegi peale bussijuhi seda sõidaks. Või siiski: esmaspäeva hommikul sõidab üks poiss maakonna­keskusse ja reede õhtul tagasi ning kolmapäeviti käib üks papi poes. Kõik bussijuhid teavad neid juba nimepidi ja kui mõni kolmapäev papit pole, hakkavad nad muretsema, ega taat ära pole surnud. Oh seda rõõmu, kui papi seisab nädala pärast taas peatuses ja teatab bussijuhile: „Mul oli eelmisel nädalal aiamaad vaja teha.“