Mercedes-Benz G-klass – kas hea auto või on selle nurgelise sümboolika taga peidus hoopis midagi muud? Loe lähemalt Ott Lutsu ja Inter Carsi koostöös valminud arvamusloost.

Staatuse sümbol?

Mercedes-Benz G-klass. Olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et kuidas on üks kõrge ja pappkasti meenutav auto mingi seltskonna seas saanud kultusautoks või isegi staatuse sümboliks.

Soovin väikese testsõidu käigus välja selgitada kas tõesti on tegemist nii hea autoga või on selle nurgelise sümboolika taga peidus hoopis midagi muud.

Olgu öeldud, et selle autoga päris karmi maastiku peal ei käinud, seega proovin olla auto hindamisel õiglane. Kuid siiski, kergelt sai ronimist imiteeritud looduskaunis kohas ja tõepoolest see auto tunneb end maastikul äärmiselt enesekindlalt ja tekitab roolis olles tunde, et kaks ja pool tonni kaaluv Saksa päritolu raud on konkurentsitult parim valik kui on soov veidi emakese maa pinnakontuuridega rinda pista.

Katse tähendas klassikalist maastikuauto testimist, ehk sõitsin üle järsu serva diagonaalis mäest alla, et näha kui suur on vedrustuse käik ja kas auto inerts tekitab probleeme või mitte.

Ootuspärane käitumine või mitte?

Veermik käitub selle auto puhul maastikule ootuspäraselt, vedrustuse käik on pikk ning rattad naljalt maast lahti ei tule. Mitte kordagi ei olnud vaja kasutada aeglustit ega kõiki diferentsiaalilukke, aga fakt, et need võimalused on olemas on juba üsna haruldane, eriti tänapäeval.

Selline tehniline kooslus on pärit auto algupärasest olemusest, sest G-klass sündis aastal 1979. ning sai väga populaarseks militaarautoks, mis pidi olema vastupidav väga karmidele tingimustele ja säilitama oma jätkusuutliku tugevuse praktiliselt igasugustes oludes.

Testitud auto on varustatud 4-liitrise topeltturbo V8 diiselmootoriga ning pärineb aastast 2001.

Üsna jõuline ja mehine mootor, mis oma olekult pole kuigi erk, aga ta polegi mõeldud foorist-foorini võidu kihutamiseks, seega täiesti mõistlik süda raskele autole. Mudelivalikust leiab ka väga võimsaid suure kubatuuriga ning V8-ga varustatud bensiinimootoreid, mida on ülelaetud nii kompressorite kui ka turbolaaduritega.

Okei, lähme tagasi testsõidu juurde ja edastan oma mõtted võimalikult vahetu tunnetusega ja otse öeldult.

Siinkohal tekib mõttes üsna suur konflikt, sest auto tootmise algusaegadest on möödas päris palju aastaid ning auto on toodud tänapäeva kasutades uuemaid tehnoloogiaid. Kas vana auto on toodud jõuliselt tänapäeva, kasutades vana alusraami ja pookides sinna külge uuemate põlvkondade mootoreid ja jõuülekandeid?

Otse ja ausalt öeldes jäi selline mulje nii esmapilgul kui ka sõites kuid selline “ristamine” on üllatusena õnnestunud üsna hästi ja liikudes täisverelise maasturiga linnaliikluses ei olnud kordagi sellist hirmu nagu täisraami peal maasturitega kipub tekkima. Rahulikult sõites on nahkistmes väga mõnus olla ning linnakiirustel kulgedes ei ole kurvis kordagi tunnet, et võiks kere kaldumise tõttu istme pealt maha libiseda. Kere kaldumised on tõepoolest minimaalsed, aga olgu rõhutatud, et ringrajale testima seda autot ei lähe, seal ilmselt on olukord väga keeruline G-klassi jaoks.

Tulles tagasi algse põhjuse juurde miks ma seda autot proovida tahtsin, võib öelda, et pärast testimist tekkisid vastakad tunded. Auto on ju väga hea, tugev. Ehitatud nii, et peaks vastu nii sõjatingimustes kui ka tavaliikluses ja just vastupidavus on see võtmesõna mida tänapäeva autode puhul tihti kasutada ei saa. Väljavaade on samuti väga hea ja auto näeb massiivsem välja kui ta tegelikult on, sest teljevahe on tegelikult üsna lühike.

Teisalt jällegi auto on oma olemuselt vana, salong on toodud tänapäeva just sellisel viisil mis häirib silmavaadet üsna palju, ehk siis ette kaugele ulatuvat armatuurlauda sellest autost ei leia, salongis olevad nupud ja näidikud näivad olevat üle võetud suvalises järjekorras sama ajastu Mercedes-Benz sõiduautodelt ja kaubikutelt.

Testitud auto head ja vead

Veana tooks välja tuuletakistuse, heana aga suutlikkuse maastikul.

Jätan siinkohal aga õhku väikese võimaluse anda tulevikus G-klassile parim võimalik hinnang, sest läbi aastate on auto läbinud palju mudeliuuendusi ning 2001. aastal tehtud versioon ei pruugigi olla kõige paremini õnnestunud disaini mõttes, aga see on pelgalt vaid minu arvamus.

Aastal 2019. tehti G-klassist täiesti uus mudel, mis välimuselt jäi väga sarnaseks vana mudeliga võrreldes kuid kõrvuti seistes on neil päris palju erinevusi ja tehniliselt on tegemist juba täiesti tänapäevase mudeliga, omades väga moodsaid vidinaid.

Rahvakeeli kutsutakse Saksamaal autot “Geländewageniks”, mis meie keeles tähendabki maasturit ja just siin peitubki saladus – see kandiline auto on maasturi sünonüümiks ning paralleeliks võib tuua muskelauto olemuse, ehk siis disainilt väga testosterooni propageeriv ja jõuline ning algsed geenid on pärit kaugelt minevikust. Mercedes-Benz G-klass, ehk maastiku muskelauto kõlab täpselt sellisena nagu mina sisimas tunnen. 

Kogu vajaliku maastiku- ja muskelautode hoolduseks leiad veebipoest Intercars24.ee.