Nii juhtuski peene õhtusöögi lõppedes, et Alex ja tema abikaasa palusid küüti. Seega oli meid juhiga kokku viis, mis pole suures bemaris mingi probleem. Aga siis silmasin üsna masendunud moega härra Orbitit – selge, et tema pidi ka veel peale mahtuma. Ja ebaselgeks jäänud põhjusel oli nii tal kui Alexil kaasas kitarr. “Kõik okei,” ütles Alex, “ma lähen pagasnikusse.”

Kiilunud end sisse, otsustas ta mängida ühe pala. See osutus keeruliseks, sest ta oli pisut puntras, mistap pääses ligi vaid poolele sõrmistikust. Härra Orbiti olukorda ei teinud paremaks see, et ta oli pressitud minu, kes ma olen väga pikk, ja mu tüdruksõbra vahele, kes on veel pikem. Ent ometi olid nad pärast viit miili hoos. Nii vuhisesime mööda Oxfordshire’i teid, live-muusika meelt lahutamas. See oli rõõmus õhtu.

Muidugi on olemas veel mõned suured autod, kus muusikud mängida saaks – neid on isegi palju, kui muusikud on mõõtudelt nagu Rolling Stones –, aga vähesed neist hiilgavad sealjuures ka muudes kategooriates.

Peatugi nagu padi

Lubage, toon näite. Kui oled tavalises autos paagi täis tankinud, ütleb mõõdik sulle, et jäänud on… kui palju? 500 kilomeetrit? Täis paagiga 530 lubab sulle uut peatust 880 km pärast. Ja see, kui vihkad tanklaid sama palju kui mina, on juba iseenesest põhjus, miks punktiirile oma allkiri panna.

See pole kõik. Enamikul autodest on peatoed disainitud tegema just seda. Toetama. Aitama sul mitte muutuda kindlustuspetturiks, kes saab kaevelda kaelanihestuse üle. Aga BMWs on need mõeldud ka puhkamiseks – suured pehmed padjad, kuhu end peita, kui Alex ja William sulle õrna serenaadi laulavad.

Kuidas on lood GPS-iga? Et saada paika sihtkoht, kuhu sõita soovid, pead oma autos näppima nuppe. BMW-s võid seda teha samuti, kui sulle meeldib elada minevikus. Või siis kirjutada sihtkoht puute-ekraanile – see töötab paremini, kui oled vasakukäeline – või lihtsalt ütles, kuhu sõita soovid. Üks asi, kolm alternatiivi.

Sama lugu on enamiku juhtimisseadmetega. Võid kas vajutada nuppu või teha žesti. Tõsiselt, viipad vaid käega ja midagi juhtub. Selles autos on parim võimalik tehnoloogia, mis maamunal olemas.

Teistes autodes on elektriline nutipark nagu tekike, mille ülesanne on sind lämmatada ja pimestada, et igav mehaaniline inseneritöö silma ei hakkaks. Nagu terav kaste, mis varjutab fakti, et tegelikult järad sa rotti. Aga BMWs pole asi nii.

Päris asi, ilma lapsehoidjata

Kui lülitad välja kõik juhtumist takistavad lapsehoidja-süsteemid, leiad nende alt päris asja. Istud seal ja sooritad suuri, kergeid ja kontrollitud sabaringe ning mõtled: “Eee, ma olen suures viiekohalises diiseluniversaalis. Kuidas see võimalik on?”

Sama lugu on teel. Sa tead, et tegu on diisliga, sest kuulsid käivitamisel tuttavat traktorihäält. Aga siin sa seda ei kuule. BMW on teinud midagi peent akustikaga, sest ma ei liialda: sõites on mootor täiesti vait.

Ja seda mitte sellepärast, et see on katki. Jalga põhja vajutades on tunne nagu jääksid pöörete laine alla. TwinPower turbo keerleb ja kuus kolbi põhjustavad jumal teab mitu plahvatust minutis, aga ometi on kõik, mida sa järgmisesse kurvi sööstes (ja seegi pole liialdus) kuuled, rehvid.

Ja seda ootad sa pikkisilmi, sest rool on täpne, pidurid rebivad kiirust maha hellalt, aga kindlalt, ning tänu neliveole ei kipu auto kuskil ka käest. Pidamine on puhas. Isegi lumesajus.

Kui termomeeter langeb alla nulli, on bemarid kraavis

See on alati olnud BMW Achilleuse kand. Keegi ei tea täpselt, miks. Aga kui termomeeter langeb alla nulli, leiab kraavist esimestena alati bemarid. Aga nüüd ei lase xDrive’i süsteem, mis laieneb kogu seeriale, sellisel asjal juhtuda. Nii et mina võtaks selle lisavarustusse, eriti, kui elaksin maal. Kui mitte, muidu, siis on nelikveost kasu vähemalt siis, kui sul on rockstaar pagasnikus ja sul palutakse parkida mudasele põllule.

Lõpuks kerkib kvaliteediküsimus. Selles on BMW alati Mercedese järel pidanud mängima teist viiulit, aga mulle tundub, et enam pole see nii. Kui 5. seerialt kõik tuled ja viled maha kraapida, on tunne, nagu sikutaksid paigalt nuivähki, kes põhjalikult kinni keevitatud. Kõik jätab mulje, et see on siin selleks, et jääda. Igaveseks.

Võiksin jätkata, aga sel pole mõtet, sest kuni järgmise murranguni selles, millega me sõidame, mis sellele jõudu annab ning mis seda kontrollib, ei saa miski enam paremaks minna. 530 on 130 aastat arengut pakendis, mis on nii veatu, kui praegune tehnoloogia lubab.

Mercedes, Audi ja Jaguar võivad müüa sulle sarnaseid autosid. Aga need lihtsalt ei tee kõike nii hästi nagu see BMW.

sest miski enam paremaks minna. See BMW on 130 aastat arengut pakendis, mis on nii veatu, kui praegune tehnoloogia lubab.

BMW 530d xDrive Touring M Sport