Ookeanidesse koguneva plasti hulk on jõudmas tasemeni, kus geoloogilistesse kihtidesse on juba tekkimas esimene plastmassine riba, mis jääb märkima tööstusrevolutsiooni algust planeedil. Kui me ei taha miljoniteks aastateks seda häbiväärset jälge endast maha jätta, on aeg plastireostust likvideerima hakata. Lahendusi leida on võimalik ka siis, kui pole tegemist hiilgelorganisatsioonide ja suurte teaduskeskustega. 12-aastane tüdruk otsustas enam mitte niisama oodata ja plastireostuse vastu omaleiutatud tehnoloogiaga võitlema hakata.
12-aastane Anna Du USA-st on looduse ja mereloomade armastaja, kes otsustas elukeskkonna päästmiseks midagi ette võtta, sest mikroplastiku hulk ookeanides on jõudmas tasemeni, mis hakkab kogu mere-elule halvasti mõjuma.
Mikroplastik tekib tavaliselt biolagunevatest materjalidest, millest me blogis juba kirjutasime ning see on kõige salakavalam reostusvorm, sest imepisikesi plastitükikesi me tavaliselt palja silmaga ei näe, kuid need on siiski olemas kõikjal meie ümber. Eriti mõjutab see mereelu, sest mikroplastik hõljub vees ja satub toiduga kalade ja teiste mereloomade organismidesse. Sealt aga jõuab lõpuks ka meie toidulauale.
Massachussettsist pärit kooliõpilane rääkis meediaväljaandele, et idee tuli tal sellest, kui nägi Bostoni lahe ääres rannas, kui palju liivaterade vahel on plastitükke. Proovides liiva sellest puhastada selgus, et seda polegi võimalik käsitsi teha.
Anna Du mõtles siis välja allveeroboti, mis on kaugjuhitav ning mis avastab plastiosakesi infrapuna-anduritega. See lahendus on odav ning aitab tõhusalt eraldada reostust looduslikest materjalidest.
Leiutis osales ka Noore Teadlase Väljakutsel ning jõudis finaali.
12-aastane leiutaja rääkis oma tutvustusvideos, et kuna igal aastal langeb ookeanipõhja 8 miljonit tonni plastprügi, on selle kokkukorjamine hädavajalik – lausa eluliselt vajalik mereelukatele ja meile endile loomulikult ka.
Meres olev mikroplastik ei kao kuhugi, vastupidi – ookeanipõhja jõudnud reostuse keerutavad üles hoovused ja orkaanid ning lõpuks loksuvad need randa või süüakse mereloomade poolt muu toiduga sisse.
Mikroplastik tekib tavaliselt biolagunevast plastikust, mis päikesevalguse toimel laguneb suurematest tükkidest väikesteks ja need ei kao enam kuhugi. Oma väiksuse tõttu on mikroplastik justkui meie silme alt kadunud ja me ei märka seda niimoodi, nagu mahavisatud kilekotti või muud plastprügi.
Anna Du lisas oma videos, et mikroplastik jõuab lõpuks ka meie enda toidulauale kalade kaudu, kes selle vees hõljuva reostuse on ära söönud. Kuumalt töödeldes eraldub plastist ohtlikke toksiine ja see kõik koguneb lõpuks inimese kehasse.
Mida võiks kokku korjatud mikroplastikust teha?
Mikroplastik pole tegelikult kasutu, kui see on kokku kogutud. Sellest saab nimelt toota keskkonnasäästlikku kütust ja muid taastuvallikatest materjale.
Neste on tegelenud jäätmetest kütuse tootmise ja vajalike tehnoloogiate arendamisega juba aastaid. Näiteks arendusprojekt plastiku tooraineks muutmiseks sobib väga hästi selliste algatustega, mis koguvad keskkonda reostava materjali kokku. Ainet saab kasutada toormena keskkonnasõbralike materjalide tootmisel.
Mikroplastikust saaks hakata tootma nii taastuvallikatest valmistatud kütuseid kui plaste. Neste ongi lahendusena välja pakkunud plastijäätmete keemilise ümbertöötlemise, millega muudetakse plastprügi tagasi toormaterjaliks ning seejärel saab seda kasutada keemiatööstuses toornafta asemel näiteks kütustes, kemikaalides ja uue plasti tootmisel. Tootmiskatsetusi alustatakse 2019. aastal ning aastaks 2030 on võetud eesmärgiks töödelda ümber üle ühe miljoni tonni plastijäätmeid aastas.
