Sõiduautode puhul on üheks oluliseks kriteeriumiks kütusekulu. Üldjuhul on kõik autotootjad omapoolse info ka kirja pannud, kuid tegelikkuses ei pruugi see alati päris reaalne olla. Millest see tingitud on ja kuidas ise teada saada täpsemad tulemused?

Miks paberil olevad numbrid tegelikkusele ei vasta?

Erinevus seisneb selles, et autotootjad kasutavad kütusekulu saamiseks kontrollitud ja ideaalseid tingimusi, mida oleks võimalik lihtsalt korrata. Ehk enamasti pannakse auto pannakse sõitma siseruumides dünamomeetrile. Kütusekulu andmed saadakse aga segu mõõtmise tulemuste järgi väljalasketorust. 

Igapäevases liikluses aga selliseid olukordi ette ei tule. Ainuüksi tuuletakistus hakkab rolli mängima, rääkimata veel teistest autodest, valgusfooridest jms olukorrad, mis ikka ja jälle liikluses tekivad.

Kõige täpsema tulemuse saad katsete abil

Autodel on peal pardakompuuter, mis annab juba tunduvalt reaalsema näidu, kuid ka veel mitte ülitäpseid tulemusi.

Kõige täpsemat tulemuse saad siis, kui tangid kütusepaagi ääreni täis ning sõidad seejärel autoga 100 kilomeetrit. Seejärel tangi paak uuesti täis. Kõige parem oleks, kui saaksid seda teha samas tanklas, kus esimesel korral tankisid. Nii näed täpselt ära, kui palju oled vahepeal kütust kulutanud ning kas pardakompuutri tulemused vastavad tegelikkusele. 

Täispaak tähendab siis seda hetke, kui tankuri püstol end paagis olles ise välja lülitab.

Ja nagu ikka on olemas ka eksimisvõimalus. See tähendab, et kui testi teed, siis oleks seda mõistlik teha kokku 3–5 korda ning siis võtta nende tulemuste keskmine. Sel viisil tagad, et üks sõit ei olnud tahtmatult teisest oluliselt kulukam või vastupidiselt ökonoomsem. 

Samuti võid testi korrata erinevates tingimustes. Näiteks ainult linnas sõites või ainult maanteel. Nii saad teada reaalse linnasõidu keskmise ja maanteesõidu keskmise kütusekulu.

Muidugi on 100 km vaid soovituslik kilometraaž, seda võib teha ka suurema kilometraažiga ning siis vastavaid arvutusi tehes.