Praegusel uute autode turul pole mitte ainult suur valik erinevaid mudeleid, vaid ka lai valik erinevaid jõuallikaid. Nende jõuajamitega seotud akronüümid – PHEV, MHEV, HEV, EV – võivad kergesti segadusse ajada. Nimetatud tähekombinatsioonid tähistavad elektrifitseeritud jõuallikaid, kuid autokaugetele inimestele võivad jõuajamite põhiomadused jääda segaseks.

Traditsioonilised bensiini- ja diiselmootorid ei kao veel niipea, kuid tõenäoliselt haaravad alternatiivsed mootoritüübid lähiaastatel üha enam turuosa. Seega kasvab ka vajadus hea teejuhi järele, kes aitaks klientidel navigeerida teabemeres, mõista, mis on mis ja otsustada, millist jõuajamit valida.

Elektriautode lisanduvad võimalused

Alustame elektrisõidukitest, mille arv Eesti tänavatel üha kasvab. Akronüüm EV (Electric Vehicle) tähistab elektrisõidukit ja termin BEV (Battery Electric Vehicle) viitab sõidukile, mille jõuallikas kasutab eranditult akusse salvestatud elektrienergiat ja millel pole muid toiteallikaid.

“Elektriautode sõiduulatus kasvab üha ja mitmesaja kilomeetrise sõiduulatusega on need muutumas korralikuks alternatiiviks ka pikemate sõitude puhul. Siiski on elektrisõidukitel traditsiooniliste autodega võrreldes kõrgem hind ning ärevus sõiduulatuse pärast on laadimisjaamade ebapiisava taristu tõttu endiselt probleemiks,” kommenteerib CarVerticali kommunikatsioonijuht Matas Buzelis.

Sõiduulatuse osas seavad kõige uuemad mudelid uusi standardeid. Näiteks Audi Q6 e-tron ja uue põlvkonna Opel Grandland linnamaasturid toodetakse 100 kWh akudega. Tootjate sõnul suudavad need sõidukid ühe laadimisega läbida vastavalt kuni 625 ja 700 kilomeetrit (mõõdetud kooskõlas WLTP testitsükliga).

Nii mõnelgi tootjal on valikus sageli sama mudel mitme erineva jõuallikaga. See võimaldab valida vajadustele kõige paremini sobiva jõuajamiga sõiduki. Üks selline näide on populaarne Opel Astra. Selle 156-hobujõuline elektrimootor koos 54 kWh akuga võimaldab ühe laadimisega läbida kuni 412 kilomeetrit. Samas on Opel Astra saadaval ka kerghübriidina, pistikhübriidina või traditsioonilise bensiini- või diiselmootoriga.

Hübriide on valikus erinevaid

Kõige kiiremini kasvab hübriidajamite valik. Hübriidsüsteemid ühendavad sisepõlemismootoreid elektriajamiga. Turul domineerivad kolm peamist hübriidsõidukite tüüpi: kerghübriidid (Mild Hybrid Electric Vehicle, MHEV), tava-, ehk täishübriidid (Hybrid Electric Vehicle, HEV) ja pistikhübriidid (Plug-in Hybrid Electric Vehicle, PHEV).

Pistikhübriididel on sageli piisavalt suure mahutavusega akud, võimaldades neil ainuüksi elektrienergiaga sõita 30–60 kilomeetrit ja enamgi, mis annab märkimisväärse kütusesäästu. Eelpool mainitud Opel Astra valikus on näiteks pistikhübriid võimsusega 225 või 180 hj, mida toetab 12,4 kWh aku, tagades kuni 65 kilomeetrit elektrilist sõiduulatust. See on piisav igapäevasteks linnasõitudeks enamikele autokasutajatele.

Kui elekter on akust ammendunud, võtab bensiinimootor töö sujuvalt üle. Astra kütusepaak mahutab kuni 42 liitrit bensiini ning 7,4 kW seinalaadijast saab aku täis laadida vaid kahe tunniga. “Pistikhübriid võimaldab kogeda elektriauto eeliseid ilma päriselektriautot ostmata,” ütleb Buzelis.

Kerghübriide on teedel aina rohkem

Kerghübriidsüsteem koosneb tavaliselt sisepõlemismootorist, mis on ühendatud 48 V elektrisüsteemiga, sealhulgas töötavad starter-generaator või väike elektrimootor ja väike aku. Erinevate tootjate sõnul võib see süsteem säästa umbes 0,8 liitrit kütust 100 kilomeetri kohta, eriti madalal kiirusel sõites.

Näiteks Opel Astra kasutab 136-hobujõulist kerghübriidajamit, millel on 1,2-liitrine bensiinimootor ja elektrisüsteem, mis on integreeritud 6-käigulisse topeltsiduriga automaatkäigukasti. Selline jõuajam lubab keskmiseks kütusekuluks 4,9 liitrit, samas kui 1,2-liitrise ja 130-hobujõulise bensiinimootoriga Astra kulutab 5,5 liitrit kütust.

“Mõned tootjad ei reklaami kerghübriide nii-öelda hübriididena. Kerghübriidid ei tööta iseseisvalt elektriga, vaid võtavad põhijõuallikalt maha vaid teatud osa töökoormusest, tavaliselt aidates kiirenduse või käivitamise ajal. Mõned mudelid võivad väiksema koormuse korral mootori osad silindrid välja lülitada ja uuesti sisse lülitada niipea, kui on vaja rohkem võimsust,” selgitab Buzelis.

Tõhusad tavahübriidid

Nii-öelda traditsioonilised hübriidid (HEV) on tuntud oma kütusesäästlikkuse ja madala CO2 emissiooni poolest. Tavaliselt on neil väikesed, kuni 2 kWh akud, mis salvestavad pidurdamisel vabanevat energiat. Sellise energia kasutamine toetab sisepõlemismootori tööd, eriti käivitamisel või kiirendamisel.

Toyota hübriidmudelid, nagu Corolla ja Yaris oma 1,5- või 1,8-liitriste bensiinimootoritega, saavutavad kütusekulu 3,9–4,9 liitrit 100 kilomeetri kohta. Hübriidsüsteemide kasutamine ei piirdu ainult väiksemate sõidukitega – suuremad linnamaasturid nagu Ford Kuga kasutavad hübriidsüsteeme, mis on liidetud 2,5-liitrise bensiinimootoriga.

Buzelise sõnul on HEV-ide puhul suurepärane see, et juhid ei pea laadimise pärast muretsema, sest energia salvestamine toimub automaatselt. “Tavahübriidid parandavad oluliselt kütusesäästlikkust ja on üldiselt hinnalt soodsamad kui pistikhübriidid. Nende elektrimootorid pole aga nii võimsad kui pistikhübriididel ning akud on mahult suhteliselt väikesed.”