Olümpiatuli süttib Pariisis 26. juulil. Praegu on olümpia tõrvik teel läbi Prantsusmaa. Ka eestlannal Liis Leidmal, kes peab Toyota Elke esinduses automaalri ametit, õnnestus mai alguses olümpiatuld kanda. Kuidas sattus üks meie seast nii auväärset ülesannet täitma?

Võit tuli ootamatu üllatusena

Kõik algas sellest, et Toyota töötajatele üle Euroopa korraldati kolmest väljakutsest koosnev võistlus, mille eesmärgiks oli innustada inimesi rohkem liikuma ning teadvustada olümpialiikumist ja -väärtusi.

Esimene väljakutse oli teha kuu aja jooksul iga päev vähemalt 2354 sammu, teises voorus tuli vastata küsimustele olümpia- ja paraolümpiamängude kohta ning kolmanda ülesandena tuli koos kolleegidega liikuda kuus vähemalt 186 kilomeetrit kas jalgsi, jalgrattal või ratastoolis.

Aktiivse eluviisiga harjunud Liisile liikumisülesanded raskusi ei valmistanud. “Minu igapäevane liikumine jääb tavaliselt 10–15 tuhande sammu juurde,” märkis ta. Hoopis keerulisem oli kõik tulemused õigeaegselt rakendusse üles märkida.

Kui kõik ülesanded edukalt täidetud, sattus Liisi nimi loosirattasse ning ta sai õnneliku võitjana võimaluse minna Prantsusmaale olümpiatuld kandma.

Tegelikult ei osanud Liis ei enne ega pärast Toyota korraldatud väljakutset mõeldagi, et selle täitmise tulemusel võiks olümpiatõrvikuga jooksma saada. “Ma lihtsalt täitsin rakenduses kõik ülesanded ära. Ja ausalt öeldes isegi ei süvenenud, et kas midagi ka võita võib,” rääkis ta. 

Kui uudis võidust tuli, ei uskunud ta oma silmi. “Kui selle meili sain, siis mõtlesin, et see ei ole päris, kuid edasi lugedes tõdesin, et tegemist on reaalse asjaga,” rääkis Liis.

Jooks kulges kaunis Prantsusmaa sadamalinnas

Liisi sõnul talle muid nõudmisi peale selle, et ta on võimeline etteantud vahemaa läbima, ei esitatud. Mitu korda nädalas spordiga tegelevale naisele ei valmistanud mõnesajameetrine jooksudistants vähimatki raskust.

“Tagantjärele oleks võinud harjutada tõrviku hoidmist: kuna see kaalus 1,5 kilogrammi ja kui seda pidevalt enda ees ja kehast eemal hoida, siis muutus see lõpuks päris raskeks,” nendib Liis. 

Distants iseenesest ei olnud kontimurdev. Läbida tuli umbes 200-meetrine lõik. “Õnneks sain joosta allamäge, seal olid kallakud üpris järsud,” räägib tõrvikukandja.

Rada, millest Liis väikese osa jooksis, kulges kaunis Prantsusmaa mereäärses linnakeses Cassis. Seal tekitas sündmus suurt elevust ja raja ääres oli üllatavalt palju kaasaelajaid. “10 minutit enne jooksu ootasin raja ääres. Terve selle aja käis minu juures inimesi, kes tahtsid pilti teha ja küsisid, kust pärit olen,” kirjeldab Liis jooksueelseid minuteid.

Turvameetmetest rääkides kiidab Liis, et kõik oli suurepäraselt korraldatud. Kogu linn oli sel päeval muule liiklusele sisuliselt suletud. “Iga tõrvikukandja ümber moodustati umbes 20 inimesest koosnev perimeeter, kes kaitsesid tõrvikukandjat. Lisaks oli tõrvikukandja ees ja taga palju kohalikke politseinikke ning turvatöötajaid – neid liikus nii jalgsi, mootorratastel kui ka sõiduautodega.”

“Äkki komistan või pillan tõrviku maha!?”

Tõrvikujooks toimus Liisi jaoks väga kiiresti. “Kui nägin inimest, kes tõrvikuga minu poole jooksis, siis käis peast läbi: “Oi ei, nüüd ongi see hetk käes,” ja väike ärevus käis kogu kehast läbi,” meenutab Liis emotsioone.

Sealjuures jõudis Liis mõelda ka kõiksugustele äpardustele, mis võivad juhtuda. “Äkki koperdan oma jala otsa, unustan ära, kuidas jooksmine käib, või pillan tõrviku maha,” meenutab ta mõtteid, mis tal peast läbi käisid. “Ja siis juba oligi jooks läbi ja istusin tagasi osalejatele mõeldud bussi. Minu osa olümpiatule teekonnast sai sellega läbitud,” võtab Liis jooksu kokku. 

“Siiamaani mõtlen, et kas see tegelikult ka toimus päriselt. Ilma fototõestuseta võib-olla ei usukski, et selline au mulle osaks sai,” on Liis oma saavutuse üle uhke. 

Lähedased utsitasid jooksust osa võtma

Esialgu tekkis muidugi kõhklusi. “Ma olen loomult veidi häbelik ja mõtlesin, et kas julgen minna, kuid töökaaslased, pere ja sõbrad ütlesid kohe, et tuleb minna,” räägib Liis. Lähedaste toetus on talle väga oluline. 

Prantsusmaal käisid Liisiga kaasas tema elukaaslane ja kaks sõbrannat. “Väga uhke tunne oli oma lähedasi raja ääres näha ja muidugi olen tänulik ka neile, kes kodus olles mulle kaasa elasid,“ on tõrvikukandja oma kolleegide ja lähedaste toetuse üle siiralt õnnelik.

Kui mõnel järgmisel olümpiatule teekonnal peaks veel mõnel eestlasel avanema võimalus tõrvikut kanda, siis soovitab Liis sellest kindlasti kinni haarata. “Kui paljud saavad öelda, et ma olen saanud olümpiatuld kanda?” jääb ta mõtisklema.