Ajalooliste ringrajamootorrataste fanaatiku Heino Korbi 1948. aasta IŽ 350 sadulasse istudes rändad hetkega ajas tagasi üle 70 aasta. Isegi kõigest 170 cm pikkusena pead end väänama üsna kägarasse, et kõverdada jalad jalaraudadele ning heita poolkõhuli tohutusuure bensiinipaagi peale.
Kui ühesilindriline kahetaktiline mootor on käima löödud, võetakse käivitusvänt nuutvõlli otsast („Ohutuse pärast!” ütleb Korb.), vasak jalg kobab sisse mingi käigu (käiguvahetus on tüüpilise ringrajatsiklina n-ö pööratud ehk vastupidi algsele) ning IŽ pläriseb siduri kerge libistamise abiga reipalt liikvele. Kas või 3. käiguga – tehke järele, moodsad pööretepillid!
Kas vedrustust polegi?
Robustsete keevisõmblustega paak surub valusalt vastu hella kohta ning mootoripöörete tõustes hakkab eesmise võistlusnumbri plekitahvel vibreerima järjest hüsteerilisemalt. Vist on aeg lülitada kõrgem käik enne, kui tsikkel lendab tükkideks? Selleks peab vasaku jalalaba väänama ebanormaalse nurga alla, sest muidu käiguvahetihoovale pihta ei saa.
See lugu on Geeniuse ja PRO tellijatele.
Logi sisse või vormista tellimus
- Ligipääs seitsme Geeniuse portaali kõikidele artiklitele.
- Ajakirjade Autoleht, Autoleht Ekstra ja Digi artiklite lugemisõigus veebis.
Tellija andmed
Soovid maksta arvega, teha hulgitellimuse või otsid teistsugust tellimust? Kõik tellimisvõimalused leiad siit.
