Ning oletame puhtjuhuslikult, et sa teed samal ajal ilma lugupeetud yakuzabossina või muu tähtsa tegelinski-gängsterina. Paraku käib sinuga käib varjuna kaasas illegaalne ajalugu ning sul ei ole enam võimalik sportautode tiheda kinnipidamise tõttu ekspressteid läbida.

Seega pöörduvad sinu ja paljude teiste karmide härraste pilgud luksussegmendi suunas. Toyota Celsior oleks ju ideaalne mugav aparaat, millega inkognito patrullist mööduda.

Aga sa oled Yakuza! Ja sa pead ennast kindlasti stiilsena näitama! Niisiis hakkad sa loomulikult oma tõlda tuunima. Ning nii saigi alguse VIP-stiil.

Bippu stiili rakendati algselt Jaapani siseturu (JDM) luksusautodel, sinna kuulusid maapraamid nagu Toyota Celsior, Nissan Gloria, Honda Legend jpt. Ajapikku levis see trend ka Euroopa luksusautodele ning tõusis lõpuks ülemaailmseks.

Aga see pole ju funktsionaalne – ning see on tobe!

Ja mis siis? VIP-stiili eesmärgiks ongi olla ainult stiilne, omada ägedat väljenägemist ning eristuda tavapärastest liigikaaslastest. Kuigi ennist piirdusid VIP-modifikatsioonid vaid velgede ja veermikuga, siis nüüdseks defineerivad liikumist ka ulakad bodykit’id ning fantaasiarikkad salongid kõiksugu huvitava väljamõeldud tehnikaga.

Mõned ägedad näited Speedhuntersi lehelt SIIT, SIIT, SIIT ja SIIT.

Kohalik bippu Tallinnast

Eriku Lexus LS400 nägi ilmavalgust aastal 1998. ning on varustatud kuulsa 1UZ-FE V8 mootoriga. 209 kilovatti kanduvad harkis ratastesse delikaatse, ent siiski ähvardava kaheksasilindrilise urinaga.

Gaasipedaal on peaaegu põhjatu, ning lõpuks „kickdownini“ jõudes suudab masin isegi väikese kaelanõksu tekitada. Järvevana tunnelise (aknad lahti loomulikult) sööstes lööb V8 kajama ning paremas reas tiksuvad Yandexi taksojuhid vaatavad šokis ilmetega järgi.

Enne VIP-süsti oli Lexus kui 90ndate tippklassi luksusauto – ülimalt mugav, pehme, hõljuv ning lubas sul täisgaasiga muretult üle Laki tänava augumaratoni lennata.

Ostujärgselt paigaldas Erik alla BC Racing coiloverid, asendas vanad veljed uute, 19’’ üüratu randiga Amistad Fiorede vastu ning värvis mõned keredetailid uuesti mustaks. Helenahkses salongis ilutseb Nardi puitrool.

Natuke veel külgkallet, toonklaasi, ning tulemuseks on vahva väljendus VIP-kultuurist legendaarseima Jaapani luksusauto nahas. Muidugi, palju on veel ka teha.

Mugavus pole oluliselt kannatanud

Muudatuste järgselt ei ole LS tegelikult oma mugavusfaktorit kaotanud. Vedrustus on pisut jäigem, ent pehmelt hüplev iste kompenseerib selle. Juhitavus on samuti palju sportlikum ja parem. Probleeme tekkis ainult gabariiditunnetusega.

LS suguse maanteejahi mõõtmeid on pisut raske esmalt hoomata, eriti kui istud parempoolse rooliga autos. Algul ei saa üle ega ümber tundest, et auto üks nurk on Türis, teine Põlvas ja kolmas Paides. Kuid loomulikult, selle auto puhul ei ole õige koht mitte juhikohal, vaid hoopis tagaistmel.

Sõidan ja testin siin ka aeg-ajalt uuemaid sama klassi luksusautosid, ent miskipärast leiaksin end parema meelega ikkagi mõne 20-aasta vanuse LS või S-klassi roolist. Miks nii? Sest isegi modifitseeritud viisil, suudavad nad säilitada oma aristokraatliku kohalolu ning rafineerituse.

Kas uued autod vananevad sama väärikalt?

Uuemaid masinaid vaadates valdab pidevalt tunne, et rõhk on arvuti-ja ekraanimerel salongis, mitte auto olemusel. Minu silmis ei defineeri luksust mitte uhke lisadenimistu või ekraaniderohkus, vaid selle „luksuse“ rafineerituse ja kvaliteedi vastupidavus ajale.

Proovitud 1987. aasta S-klass ning 1998. aasta Lexus on ajaga ainult paremaks läinud. Aga kas seda suudavad mõned uued lipulaevad? Kahtlen väga sügavalt.