Reisisellid märkisid, et Baltikumi elektriautode laadimistaristu puhul ei paljasta lihtsalt riikidest korra läbi sõitmine tegelikku olukorda. Täpsema võrdluse tegemine nõuaks nende sõnul kõigis kolmes riigis palju rohkem sõitmist.

Milius sõnas, et kolme riigi seast jääb Eesti silma võrdlemisi mugava ja hea kaetuse poolest – laadijaid leiab kõikidest suurematest ja väiksematest linnadest ning iga põhilise maantee äärest. Miinusena tõi ta Eesti ja Läti puhul välja asjaolu, et mõlemas riigis tuleb laadimise eest rahakotti kergendada, samas kui Leedu on ainsana riik, kus elektriautodele pakutakse ka tasuta laadimist.

“Meie juhid on sellega harjunud, kuid kui mõelda teistesse riikidesse reisimisele, võib tasuta laadimise unustada. Tasuta laadimisjaamasid põhimaanteede kõrval kindlasti mujal ei ole,” rääkis ta.

Autoreisi ette võtnud leedukad tõid välja ka juba varem esile kerkinud tõsiasja, et laadimisjaamade paigaldamist ja haldamist reguleeriva põhjaliku ja täpse seadusandluse puudumine on Balti riikides selgelt märgatav. Erinevad laadimisjaamasid paigaldavad ettevõtted ja asutused ei pruugi rändurite sõnul tihtipeale laadimisjaamadele mugavat ligipääsu võimaldada ning naaberriigi keelt mõistmata võib laadijate kasutamine üpris keeruliseks osutuda.

“Iga kord tuleb silmitsi seista erineva väljakutsega. Ütleme, et sul palutakse laadimisjaama kasutamiseks alla laadida rakendus, kuid võib juhtuda, et ingliskeelseid valikuid on raske leida. Pärast tükk aega telefoniekraanil ringi klõpsimist tuleb sageli siiski abi jaoks kohalike poole pöörduda,” sõnas Milius.

Ühest kaardist või rakendusest ei piisa

Milius tõi ühe murekohana välja ka selle, et erinevate laadimisjaamade kasutamise põhiprintsiibid, nagu laadimise alustamine, võivad olla erinevad. Intuitiivselt on kõige mugavam, kui laadimist alustatakse auto pistikuga ühendades, kuid mõnikord lülitatakse jaam sisse vaid siis, kui juhe spetsiaalsele hoidikule riputada või mõnd nuppu vajutada. Samuti ei pruugi erinevalt tavatanklatest olla võimalik laadimise eest pangakaardiga tasuda.

Reisija märkis ka seda, et Balti riikidesse reisi planeerides on elektrihinna arvutamine praktiliselt võimatu. Erinevalt tanklatest ei kuva laadimisjaamad hindu ning tihti on ka arvestusviisid erinevad – mõnes kohas pead maksma ühendusaja, teistes jällegi energiahulga ja vahel laadimissessiooni eest.

“Hind võib muutuda ka siis, kui akut laetakse sama võimsusega sama operaatori võrgus. Sellega puutusime ka ise kokku, kui 200 km pikkuse distantsi läbimiseks vajaliku energia eest maksime ühes kohas 9 eurot ja teises 16 eurot,“ selgitas Milius.

“Elektriautode laadimistaristute vahel puudub ühtsus, mistõttu ei ole veel võimalik isegi teoorias läbida kõiki kolme Balti riiki ainult ühe kaardi või rakendusega. Selle põhjuseks on ka asjaolu, et kõigis riikides ei ole veel ühtegi ülitiheda võrguga laadimisjaamade operaatorit.

“Võib olla, et mõni ettevõte reklaamib oma materjalides, et nende laadimisjaamad töötavad kõigis kolmes riigis, kuid vahemaa erinevate jaamade vahel on sageli liiga pikk. Kui kasvõi üks laadimisjaam Leedus, Lätis või Eestis ei ole reisides kohas, kus seda vaja läheb, ei ole kõigi kolme riigi katmisest kasu,” ütles Milius.

Kiirlaadijatest on endiselt puudus

Rändurite hinnangul on võimalik Baltikumis elektriautoga pärast veidi nuputamist üsnagi efektiivselt sõita, kuna laadimisjaamasid leidub ohtralt ja ei tule karta, et tühja akuga tee peale jääks.

Siiski nendivad nad, et tänapäevaste elektriautode vaatest võiks rohkem olla kiirlaadimisjaamasid, kuna viimase põlvkonna elektriautodesse paigaldatud akusid, näiteks Peugeot e-Experti 75 kWh akut, saab laadida maksimaalselt 100 kW võimsusega. Kuna aga aeglasemaid laadijaid leiab ohtralt, siis ei ole ka ülikiirete laadijate puudumine midagi, mis sõidurõõmu nautimisest hoiduma peaks panema.