Loomad ei käitu eelduspäraselt
Uurisime loomapeletite ning üldiselt metsloomade käitumise kohta automaailmaga seoses zooloog Aleksei Turovskilt.
Loomapeletus vilede kohta arvas Turovski samuti, et nende toimimist on raske või lausa võimatu tõestada. Loomadelt eeldatakse tema sõnul tihti loogilist käitumist, aga tulemused võivad olla vastupidised.
Näiteks tõi ta 1983. aastal avatud Tallinna praeguse loomaaia territooriumile paigaldatud kajakate paanikakisa imiteeriva seadeldise, mille eesmärgiks neid eemale peletada. Kõik toimis ideaalselt umbes 1,5 tundi. Siis hakkas lindudel tekkima huvi, et mis jama seal ikkagi toimub ja efekt oli kadunud.
Harjumus ja uudishimu
Samuti hea näide Turovski sõnul on lõkke tegemine looduses, lootuses, et sääsed kaovad suitsulõhna peale ära. Muidugi, otse suitsu sisse sääsk ei tule, aga seal ei saa ka inimene ise olla. Küll aga hakkab veidike eemal tekkima palju suurem huvi nii sääskede kui ka näiteks puukide hulgas, sest väljahingatav süsihappegaas ja soojus kutsub neid veelgi rohkem ligi.
Samuti harjuvad loomad häirivate helidega ruttu ning abi poleks ka teede äärde paigaldatavatest statsionaarsetest peletitest.
Lisaks tuleb loomade puhul arvestada veel paljude faktidega, mille peale me ei tarvitse tulla. Näiteks tõi Turovski kiiruse tajumise. Enamik loomi, nooremad ja kogenematumad kindlasti, ei suuda hoomata autode kiirust.
Nende jaoks on see hääl ja asi kuskil seal väga kaugel ning kui kiirus on üle 60-70 km/h, näiteks 110 km/h, siis nad ei suuda arvestada, et mõne sekundi pärast on see oht juba kohal. See on ka üks põhjus, miks loomad meie mõistes ebaloogiliselt käituvad ja auto lähenedes teele jooksevad. Üks hea näide on videole jäänud selles loos.
Põder ei suuda tagurdada
Või selline olukord – tee peal seisab põder ning teil õnnestus turvaliselt peatuda. Põder passib otsa ja ära ei lähe, miks ometi? Sest põder ei ole füsioloogiliselt suuteline tagurdama. Samas tajub ta ohtu ning ei taha ringi pöörata ning teile saba näidata. Ja nii ta seal siis passib.
Signaali laskmine võib teda hoopistükkis midagi meeleheitlikku tegema panna. Sellisel juhul tuleks võimaluse korral näiteks eemale tagurdada ja lahtisest autoaknast millegagi sahistada, paberi või riietusesemega.
Oluline on valmisolek
Eeltoodu põhjal tuleb tõdeda, et mõne-eurone plastikvile on ilmselt võrdne pigem pühakupildiga autosalongis, mis sisendab vaimset kindlustunnet ning lootust. Mõlema puhul on toimimist väga raske tõestada ning teadus räägib pigem neile vastu.
Kõige ohtlikum aeg on päikesetõusu- ja loojangu aeg, kus loomad on aktiivsemad ja nähtavus ka kehvem. Samuti tuleb jälgida hoiatavaid märke. Need on pandud tee äärde tuginedes loomade käiguradadele ja esinemissagedusele, mitte niisama illustreerimaks meie looduses elavaid loomi.
Samuti tuleb olla ettevaatlik, kui üks loom on üle tee läinud, sest neid võib tulla samast kohast veel.
Mida teha, kui õnnetus siiski toimus, loe SIIT.
