See lehekülg kipub olema üks hädaorg: küll ei sobi see, küll ei kõlba too. Proovin vahelduseks kirjutada ainult positiivselt. Teedest, Eesti teedest. Olude sunnil pole ma pärast mullust sügist läbinud isegi paarisadat meetrit välismaiseid teid, mis kaasnevad Läti Valkas odava õlle järel käimisega. Aga vaat Lätis …

Lätlased kuulutasid äsja, et kavatsevad kõik suuremad maanteed – kokku üle 1000 kilomeetri – ehitada neljarajalisteks, kus saaks sõita kuni 130 km/h. Mul on lõunanaabrite üle hea meel. Olles Lätis päris palju autoga sõitnud ka väljaspool Via Balticat, võin käsi õllekastil vanduda, et Eestis on teede üldine olukord superhüpermegaekstrasuurepärane.

Selles veendumiseks pole Lätis vaja minna isegi kusagile külavaheteele ukerdama. Värvika kontrasti pakub juba Riia-Pihkva „kivitee“, kui riiki saabuda Murati piiripunktist. Ent kuna loo alatoon pidi olema positiivne, formuleerin sealse olukorra nii: selliseid tee-elamusi pole Eestis olnud võimalik kogeda juba oma 20 aastat. Lätlastel on seega põhjust oma põhjanaabrite üle rõõmustada ja neid kadestada.