E-Type ei kogunud poolehoidjaid ainult välimusega, sest omas ajas oli tegu edumeelse sportautoga, millel oli lisaks meeldejäävale kujundusele ette näidata veel konkurentsivõimeline hind ja trobikond tehnoloogilisi uuendusi.

Olemuslikult põhineb E-Type ühel Le Mansi 24-tunni kestvussõidu võitnud mudelil, millel nimeks D-Type. Viimaselt võeti üle mitmed lahendused, nagu näiteks mootorit ja esivedrustust kandev ruumiline toruraam, mis võimaldas loobuda täisraamist, vähendades seeläbi sõiduki massi.

Esialgu paigaldati E-Type’ile 3,8-liitrine jõuallikas, mis arendas 265 hj. Käigukast oli neljakäiguline „manuaal“ ja lisaks metallist katusega kupeele olid valikus veel avaversioonid. Hiljem sai E-Type 4,2-liitrised jõuallikad ja koguni 5,3-liitrise V12.

Kiiresti omaette ikooniks muutunud Jaguar E-Type saavutas 100 km/h seitsme sekundiga ja nende autode tippkiiruseks lubati 250 km/h. Suurepäraste sõiduomaduste eest hoolitses sõltumatu esi- ja tagavedrustus ning koos V12-mootoritega ilmus baasvarustusse veel roolivõimendi, lisaks millele sai soovi korral soetada veel automaatkäigukasti ja kliimaseadme.

E-Type veeres koosteliinilt maha aastatel 1961-1975 ja hinnangulisel valmis neid kokku pea 67 000. Tänu ilusale joonele ja ajaloolisele pärandile on need täna otsitud klassikud nii kollektsionääride kui ka vanatehnikat taastavate autohuviliste seas.

Neid on ka Eestis taastatud

Enamikule Eestis olevatest E-Type’idest on uue hingamise andnud Benefit Autoklassikas, mis tegeleb igapäevaselt unikaalsete sõidukite taastamisega.

Ettevõtte müügijuhi Peeter N. Sareveti sõnul on nad siiani olnud seotud kaheksa E-Type osalise või täieliku taastamisega, mis on olnud projekti algfaasis üsna erinevas seisukorras. „Kuuekümnendale sünnipäevale lähenevaid autosid kimbutavad vanasõidukitele omased probleemid, ent suurimaks – ja kulukaimaks – murekohaks on nende roostes kered.“

Mehe hinnangul puudutab see suuremal või vähemal määral kõiki autosid ja enamasti on roostest enam räsitud terastorudest poolraam, millele kinnitub lisaks mootorile ning esivedrustusele veel ka mootorikate. „See eriterasest konstruktsioon roostetab seestpoolt, mistõttu vajab see pea kõigil juhtudel välja vahetamist. Õnneks toodetakse seda kvaliteetselt tänase päevani.“

Märksa parem olevat olukord aga mootorite osas. Sõidukit soetades tasuks aga tähelepanelik olla, sest tihtilugu on neid autosid asjatundmatult remonditud ja sageli on isegi õlivahetuste arvelt koonerdatud. Sareveti sõnul on mootorite hulgas pommikindlaimaks valikuks R-6, millel töömahtu 4,2 liitrit.

Niisamuti panevad ajahambale hästi vastu veel nahkpolster, viimistlusdetailid ja topeltvedrudega tagumine sild. Ent lisaks roostekahjustustele nõuavad tähelepanu veel elektrisüsteemid.

Tõsised huvilised ei peaks sellest heituma, sest vanatehnikat taastava ettevõtte esindaja kinnitusel on juubilari varuosade varustamine tänagi üsna hea. „Positiivseim on see, et enamiku keredetailide valmistamiseks kasutatud pressid on üles otsitud ja taastatud ning seda kõike Jaguar Classicu ja British Heritage’i valvsa pilgu all.

Seega on pea kõik kereosad saadaval, mis on päris hea kvaliteediga ja valmistatud algupärase tehnoloogiaga. Odav see lõbu muidugi ei ole. Näiteks esimese seeria komplektne mootorikate maksab pea 8000 eurot ja meil kulub selle viimistlemisele veel 100 töötundi.“