Meestelt pisarat kätte saada pole lihtne. Eks me oleme natuke teistmoodi ehitatud ja ega ühiskond pole sellele ka väga hästi vaadanud, kui mehel on emotsioonid. Mis sa löristad siin, oled mees või ei ole?

Olgu, eks nii ongi elu lihtsam. Jane Austeni romaanidest läheme kuiva silmaga läbi ja „Titanicu” filmis võtab kogu see armastusest ohkimine põhisündmuselt lihtsalt aega ära. Aga on hetki, kus järele annab ka tugevaim tamm.

„Kiirete ja vihaste” seitsmes film, mis jäi Paul Walkeri viimaseks, ning need arvutiga tehtud lõpukaadrid, kus ta viimast korda sõidab? Ilmselt. See hääl, mis tekib, kui värskelt taastatud valuvelg käib vastu äärekivi? Pigem ajab itkema. Auto, mille jätsid viis aastat tagasi ostmata on nüüd kolm korda kallim? Andke taskurätikut. Kui kolm meest sõidavad üle Botswana soolaväljade autodega, millel pole uksi, ja sa tead, et see on viimane kord? Mina ei nuta, ise sa nutad!