Selleks hetkeks oli ürituseni jäänud umbes nädal aega ja tuli pead kiiresti kokku panna. Meie jaoks oli tegu väga hea võimalusega saada veidi ringraja kogemust, kõpitseda vahelduseks garaažis autot, mille puhul eksimused ei morjenda ning veeta sõprade keskis üks tore päev.

Mõeldud-tehtud! Hüppasime poest läbi, ostsime mannergule uued piduriklotsid, et rajal ikka turvaline oleks ning ladusime korvi roosat kroomkuldset spreivärvi, millega ma juba pikemat aega olin väga tahtnud midagi ära värvida, aga ühtegi piisavalt asjalikku põhjust polnud leidnud.

Mannergute idee on lõbutseda – tegu ei ole võidusõiduga ning seda üritatakse terve ürituse vältel osalejatele meelde tuletada. Tiimidelt oodatakse ühist stiiliteemat, milleks meie valisime Bozosoku stiilist inspireeritud auto temaatika ning arvutimängukangelase Super Mario.

Bemmiga oli keegi talvel kõvasti lustinud

Minu elevus sai kerge hoobi, kui ma seda bemmikärakat esimest korda Ao hoovinurgas oma silmaga nägin. Oli selge, et talv oli olnud elamusterohke.

Küll aga saime sõpradelt-tuttavatelt kokku korjatud piisava hulga veidi sirgema olemisega keredetaile ning asusime tööle.

Mannerg peab läbima tehnilise kontrolli, et see ei ohustaks ei sind ega teisi osalisi. Esialgu korjasime nukramad keredetailid küljest, vahetasime välja talvel viga saanud mootorikäpa, vaatasime tõsise näoga otsa piduritele, mis lõpuks jäid vahetamata, sest tundusid veel meie õnneks väga asjalikud.

10 tunniga auto korda

Küll aga kerkis ehitamise jooksul pisike takistus – käigukast otsustas lukustuda teise käiku, seega pidi korraks maha võtma ka käigukasti.

Õnneks leidis mannergu ehitamine aset driftiässa garaažis, kus ruumi ja vahendeid on piisavalt ning ligi kümne tunniga oli auto juba päris esinduslik nii väliselt kui tehniliselt.

Järgmiseks ülesandeks oli anda autole kiire ja atraktiivne välimus. Disainijuhina otsustasin, et autol võiks kasutada piksenooltest inspireeritud temaatikat ning joonistasin valmis esimese sketši.

Kusagilt Mario Karti mängu pealt leidsin ka sobiva jaapanikeelse kaadervärgi, mis auto külgedele spreiga joonistada ja ehkki me tänaseni ei tea, kas see on jaapanlastele üldse loetav ning kas see tähendab Nintendot või munanuudleid, nägi see väga autentne välja.

Disainilahendus oli täiuslik, kuniks kruntvärv otsa lõppes…

Ao ise kadus garaažist paariks õhtuks nagu tina tuhka ning kaheliikmelise disainitiimiga otsustasime, et kuna varasemalt on keretööd ja auto esteetiline välimus olnud meie kodus olulisel kohal, ei saa me ka mannergu puhul väga palju mööndusi teha.

Karestasime kiirelt kogu auto pinna ära ning otsustasime terve auto Ao garaažist leitud krundilõpuga üle värvida. Krunt sai küll poole peal otsa, millest tulenevalt arvutasime ümber esialgse disaini ja lähtusime põhimõttest, et kroomroosad osad liiguvad sujuvalt üle sinna, kus vähegi krunti all on.

Kusjuures, kroomroosa spreivärv üllatas meid kõiki väga positiivselt – meeletult hea katvusega ning kauni kroomi meenutava läikega!

Must osutus kulukamaks kui kuldne

Suure entusiasmiga läksime selleks õhtuks koju, et järgmisel päeval musta spreiga ülejäänud auto üle värvida. Must sprei ei katnud pooltki nii hästi, seega siinkohal sõbralik tarbijasoovitus Hammerite’i läikiva mustaga mitte mannergut värvida – läheb liiga kulukaks.

Päev enne mannerguid otsustasime autole kuldse spreiga ka Super Mario mängust inspireeritud kuldsed banaanikujutised peale joonistada ning siia-sinna sai spreiga tõmmatud mõned jaapanikeelsed „36“ kujutised, kui Google meile ei valetanud ja minu joonistusoskus neist just midagi kohatut välja ei võlunud.

Kui meie koju läksime, algasid viimased jõupingutused Ao poolt, kelle ülesandeks oli saada auto sellisesse seisukorda, et me ühtegi kirjas olnud reeglit otseselt ei eiraks.

Ka vineeritükk vajab kõrgemat inseneriharidust

Jah, pagasiluugil ilutses küll vineerijuppidest kokku kruvitud antitiib, mille me Antaks ristisime, ent hoolimata kõigi kahtlustest, et Anta enne Pärnusse jõudmist minema lendab, on Anta kenasti tänaseni omal kohal, mis tõestab, et meie insenerilik vaist on viimase peal ja tugevusarvutused on paigas.

Ao vedas küla pealt autosse veel ka vanaaegse raadio, kuna reeglite kohaselt pidi olema autos võimalus kuulata FM sagedust või vähemalt suhelda tiimikaaslastega, kui on vaja infot vahetada.

Jäi üle ainult Pärnusse kohale jõuda ning loota, et tee peal ei tule kõrgematele jõududele selgitusi anda, sest selleks me paraku valmis ei olnud.

Esimene langenu – autoraadio

Esimestel kilomeetritel andis otsad meie tore autoraadio, mis lõpuks ellu ei ärganudki. Siiski jõudsime üritusele suuremate ebameeldivate vahejuhtumiteta ning meeletu ajavaruga, mis õnneks andis meile peale tehnilist kontrolli aega, et vahetada välja üks õõtshoob, mis tehnilise kontrolli nõuetele ja noh, olgem ausad, lähemal vaatlusel isegi meie enda standarditele ei vastanud.

Peale seda otsustasime veeta rajal ühe harjutustunni, kuna meie tiimis oli mitu liiget, kellel rajakogemus kui selline puudus.

Mina olin samal rajal küll korra Lamborghini Gallardoga kolm ringi sõitnud, aga noh, võib vist öelda, et tingimused ja olukord olid sel korral pisut teist laadi. Samuti liigub Ao sellel rajal tavaliselt pigem külg ees ja pea 10x võimsama autoga.

Esialgu peeti maha kõigi osalejatega sissejuhatatav koosolek, et selgitada ürituse olemust, punktisüsteemi ja tõsiasja, et tegu ei ole võidusõiduga. Parim tiim on see, kes suudab sõita kogu ürituse vältel võimalikult stabiilset ringiaega.

Meie tiim oli selliseks naljaks ilmselgelt liiga ebavõrdse sõidukogemusega ja üldjoones võtsime me eesmärgiks üritus edukalt läbi teha, rajasõitu harjutada ja lõbutseda.

Tehnilised rikked? Mis tehnilised rikked?

Sõidust endast – meie mannerg pidas väga edukalt vastu, ehkki suurematel kiirustel kiunus diferentsiaal nii, et valus oli ja rataste omapärase paigutuse tõttu oli vasakule keeramine ulatuslikult raskendatud. Ilmaolud olid samuti küllaltki proovilepanevad – terve ürituse vältel oli rada märg.

Aga ükski nendest probleemidest ei olnud kuidagi morjendav, sest oluline polnud võita, vaid lihtsalt sõita ja lõbutseda.

On ilmselge, et tiimis, mis on nii erineva tasemega, ei olnud stabiilseid ringiaegu võimalik saada. Lisaks teistele kiirematele kuttidele, kellest üks on driftiäss Ao Vaida, olid tiimis ka Ao õde Ann Vaida ning Paula, kellel rajakogemus sisuliselt puudub.

Lisaks teenisid Ao vingerpussid rajal meile suisa ühe hoiatuse. Küll aga ei jäänud me poodiumikohast ilma – stiilipunktide eest väärisime suisa teist kohta!

Meie jaoks oli üritus väga õnnestunud ja oleme kindlad, et see ei jää meie viimaseks mannerguks. Selle aasta teine, üldkokkuvõttes 18. mannergute etapp toimus 7. juulil, Audrus auto24ringil. Ehkki meie tiimil jäi seekord etapp vahele, siis korraldajad on lubanud sel aastal veel ühe mõõduvõtu teha ja sinna läheme kindlasti kohale.

Soovitan teistel ka tiim kokku koguda, mannerg valmis putitada ja Mõõduvõtust osa saada. Kõige soodsam ja lõbusam viis ringrada sõita!