Maailm on hulluks läinud. Kõik investeerivad. Alates 9. märtsist 2009 ülespoole liikunud ka enamiku investeeringuna käsitlevate asjade hinnad – kollektsioneerimisväärtusega käekelladest kuni isegi selleni, mida võib pidada likviidseks suisa otseses mõttes. Veinid, viskid, konjakid. Ka klassikalised autod ei ole sellest trendist puutumata jäänud.

Mul endal on kolm erinevat „vana“ autot, mille soetamist ma ühel või teisel hetkel olen planeerinud, on oma hinnaga kättesaamatusse kaugusse sõitnud. Halb tunne! Samas võib täheldada, et aastatepikkune positiivne hinnaliikumine on tekitanud autohuvilistes illusioone, kus praeguseid hinnatrende ekstrapoleeritakse igavikku ning arvatakse, et just neil aias roostetav – ütleme liialdusena – tumesinine Passat mängib mingit rolli majanduslikult paremas tulevikus. Investeering, noh!

See on eksitus! Esiteks kipub hind teatavasti tõusma ainult sellisel ressursil, mis on piiratud ning mille vastu on (kasvav) nõudlus. See tähendab esiteks seda, et investeeringuna käsitletav neljarattaline võiks olla nii haruldane kui ka eriline.