Tellijad teavad rohkem. Liitu tuhandete teiste lugejatega alates 1 eurost kuus. Vali sobiv tellimus siit.
See on Eesti kõige jaburam kestvussõit, kus auto ei tohi maksta rohkem kui 700 eurot
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Jõujaam, Riisivikat, Tige Mesilane, Duck Off – need nimed (noh, välja arvatud see viimane) kõlavad nagu animafilmis “Autod 3” romurallil osalejad.
Palju mööda ei pane ka. Omamoodi romurallit nimega “Mannergute mõõduvõtt” ma hiljuti auto24ringil vaatamas käisingi.
Vahe on ainult selles, et eesmärk pole mitte romusid katki sõita vaid vastupidi – neile antakse viimane võimalus enam-vähem väärikalt päikseloojangusse sõita.
Mõni neist sõidab muidugi sinna loojangusse juba kolmandat aastat ja 15ndat mõõduvõttu järjest.
Sisse on pandud uus süda, uued jalad, kops, maks, siis muidugi väike botox ja iluravi- Mary Shelley Frankestein ft. Tim Burton hõngu on stardisirgel palju.
Mis on mannerg?
Mannerg võiks vastu pidada neli kuni kuus tundi pidevat kihutamist. Selle saavutamiseks peab masin minimaalselt olema tehniliselt heas korras ja hooldatud.
Mannerguks võib pidada autot, mille eest ei taha enam keegi üle 700€ maksta. Erikohtlemise saavad uunikumid ja muud erilised masinad, et üritust rikastada.
Auto peab olema alla 1500kg ja maksimaalse potentsiaaliga 75kw ühe tonni kohta. Kainele mõistusele (kohtunik) arusaamatul põhjusel märkimisväärselt kiiremini edenevad masinad ja juhid saavad oma tegevust aeg-ajalt seletamas käia ja vajadusel lisatakse auto võimekust piiravaid detaile.
Kuna tuuning on hinnas, siis ei pea suured veljed, kahurid või näiteks vilkurid mahtuma mannergu hinna sisse.
Miks sellist üritust korraldatakse?
Ilmselt on vähe võidusõite, mille stardieelne briifing algab kui Fight Club. Ei, kakluseks ei lähe vaid loetakse ette reeglid, millest esimest ja kõige olulisemat peavad kõik osalejad kaks korda kooris kaasa hüüdma: “See ei ole võidusõit!”
Henrik Eeltee, kes on üks ürituse korraldajatest, ütles Autogeeniusele, et mõõduvõtu peamine eesmärk on lõbu ja vaba olemine.
Sisuliselt jagunevadki osalejad kaheks – ühed püüavad oma mannergust võtta välja viimast nii tehniliselt kui ka rajal, teised teevad rohkem nalja ja osalevad vahepealsetel lisaülesannetel.
Kas see ohtlik ei ole?
Eeltee sõnul on mannergute võimsusnäitajad teadlikult sellised, et kiirused ei läheks liiga suureks. Mõõduvõttu on korraldatud 2015. aastast alates ning toiminud on 15 sõitu. Selle aja jooksul on olnud kaks üle katuse käimist ja null teadaolevat vigastust.
Arvestades, et ühel võidusõidul läbib mannerg keskmiselt 500 kilomeetrit ning rajal on neid enamjaolt üle 40, siis statistiliselt võttes õnnetusi peaaegu ei juhtugi.
Samuti ei võta korraldajad tarbetuid riske. Ühel mõõduvõtul, mis toimus novembri lõpus, hakkas pimeduse saabudes tekkima rajale must jää. Ohutuse eesmärgil katkestati sõit.
Kord on majas
Samuti saavad liiga uljad ja ohtlikke olukordi tekitavad juhid hoiatusi ja järgneda võib ka disklahv. Oluline ongi meeles pidada, et see ei ole romuralli.
Teise auto tabamine ei ole rahalises mõttes kellegi jaoks maailmalõpp, aga lubatud see kindlasti ei ole.
Kuigi autod pole võimsad, sõidavad kiiremad mehed ringiaegu 1:40, mis on väga kõva sõna.
Miks ajab sadu inimesi vähevõimsate autodega mittevõidu sõitma?
Esitasime selle küsimuse tugeva (6-7 sõitu) mannergutaustaga Autogeeniuse kaasautorile Karl Salumäele.
“Minult küsis sõber Toomas, kas ma tahaksin nädalavahetusel ringrajal põristada. Tahtsin. Nii sattusin tiimi, millest sai enim mannergutel osalenud tiim.
16-st korrast 15-l oli Kullo vapper Toyota Starletike – meeskond Roheline Muna numbriga 858 – stardis ja andis oma parima.
Välja on tulnud erinevat moodi. Algusaegadel, kui mind veel kambas polnud, olla Muna üle kuumenenud, nagu “toores” ringrajapill ikka.
Ükskord nügiti Muna betoonseina. Ükskord lendas mootor kaheksa tunni sõidul teisel (sic!) kiirel ringil õhku. Ükskord “keevitas” käigukast end esimesel testitunnil kokku. Nagu selgus, oli Toyota käigukast mitte nõrk, vaid hoopis väga tugev, sest õli oli lahkunud agregaadist juba enne Pärnusse jõudmist…
Aga rohkem kordi on Muna olnud tubli roheline kuudike, mis on probleemideta finišisse jõudnud. Nagu õige “toikar”, noh!
Lisaks uutele kamraadidele on mannergud andnud mulle pinu lugusid ja mälestusi ning loomulikult ringrajasõidu kogemust. Seal hulgas pundis, vihmas, pimedas. Mõnikord kõike korraga.
Kerge ja vähejõulise esiveolise auto taltsutamine on meil kõigil peensusteni selgeks saanud. Sõiduvilumuse suurenemine on mannergutel järjepidevalt osaledes üsna arvestatav.
Loodus tühja kohta ei salli, nii et kui mannerguid on vaja, küll need siis uute korraldajate käe all ühel või teisel kujul uuesti tekivad.”
Oot, mismõttes “tühja kohta ei salli”?
See on loo kõige kurvem osa. Tõepoolest oli 15. korda toimuv sõit ehk 16. Mannergute mõõduvõtt (ei ole trükiviga, 13. järjekorranumbrit kandev üritus jäeti ebausu tõttu korraldamata) viimane.
Korraldajate sõnul on jaks lihtsalt otsa saanud ning nad ei soovi seda pinget kuklas, et kümned ekipaažid ootavad kutset lahingkogunemisele aga kust leida aeg ja energia?
Arvestuslikke töötunde kokku lüües võtab üks võidusõit ikka terve kuu jagu tööd. Majanduslikult on isegi enamjaolt välja tuldud ja pealemaksmise muret ei ole.
Seetõttu ongi korraldajad valmis ürituse “üle andma” ning võimalikke uusi tegijaid nõustama ja abistama.
Sarjal on olemas vinge koduleht, rohkelt fänne ja kõik need mannergud seisavad ju hetkel kellegi garaažis, lootes, et nende järgmine sõit ei ole vanarauda.