Jim Clark – kõige parem sõitja üldse?

Võtame järgmise mehe – Jim Clark. Ta võitis 1960ndate alguses kaks Vormel 1 meistritiitlit, aga see üksinda ei tee temast legendi.

Clark osales lisaks Vormel 1 sõitudele ka Briti F3  ja Briti Touring Car sarjas, sõitis Le Mans’i 24h sõitu, osales Austraalia võidusõidusarjas Tasman Series, käis Ameerikas Indy 500 võidusõidul (ja võitis) ja osales paljudel muudel võistlustel.

Kujutage nüüd ette, et Clark reisis 1960ndatel lennukiga Austraaliasse. Kümnendi esimesel poolel võttis selline reis aega umbes 34 tundi ja 8 vahemaandumist. 1969ndal aastal 30 tundi ja 6 maandumist.

Clark saabub, võistleb ja lendab tagasi, kus on juba järgmine võistlust, ja järgmine, ja järgmine. Erinevad riigid, erinevad mandrid ja erinevad autod. Kusjuures igal pool ta kas võitis või oli liidrite hulgas. Austraalias võitis ta meistritiitli samuti kolm korda, mis tähendab, et ta ei osalenud vaid üksikutel sõitudel vaid iga kord kõigil kaheksal etapil.

Jim Clark hukkus 1968. aastal Hockenheimi ringrajal toimunud avariis. Viimases “The Grand Tour” hooajas tegi Richard Hammond temast nii hea kokkuvõtva saatelõigu, et see päästis minu jaoks sisuliselt kogu saate hooaja. Siit saab näha ühte osa sellest.

Clark polnud ainuke

Märkimisväärne ongi, et Clark ja Lauda polnud üksikud hullud. Samuti kolmekordne F1 meister Jackie Stewart võistles Clarkiga samal ajal nii F1 tiitli, kui ka eelmainitud Tasmaania seeria võidu nimel. Samuti osales ta Le Mans’i sõidul.

Bruce McLaren (tänapäevase McLaren F1 meeskonna asutaja) võistles nii Euroopa, Austraalia kui ka Ameerika sarjades samaaegselt. Lisaks Le Mans’i võit 1966. aastal.

See nimekiri võiks ilmselt veel pikalt jätkuda ja mitmes sarjas sõitmine samaaegselt oligi pigem standard ja jätkus veel pikalt.

Mis on muutunud?

Ma pole hardast vanade aegade kiitmisest väga kunagi pidanud, aga mulle jõudis alles peale seda “The Grand Touri” osa Jim Clarkist kohale, et võidusõit oli vanasti tõesti midagi teistsugust ja palju hullumeelsemat.

Neid mehi ei kaitsnud puude ja piirete eest mitte miski. Polnud turvalisust, rehvidest tänapäeva mõistes on lausa kohatu rääkida, saati siis arvutitest ja elektroonikast.

Turvakaar? Esimene asi, mis auto ümber minnes maaga kohtus, oli juhi pea. Ja ikkagi sõitsid nad nii, nagu homset poleks. Iga päev ja igas maailma otsas.

Ja sellepärast nad ongi rauast

Ma ei taha kuidagi alavääristada tänapäevaste sõitjate tööd. Kiirused on metsikud, füüsiline vorm peab olema ebainimlik ja mererannas kokteili ei limpsi sõitudevahelisel ajal ilmselt keegi neist. Simulaatorid, peenhäälestus ja kõik kaasnev. Nad kompavad inimvõimete piire rohkem kui kunagi varem (reaktsioonid, täpsus, kiirus).

Aga selles kompotis väheneb koguaeg pidev surmasuhu vaatamine. See on hea, sest gladiaatorite võitlused jäägu ajalukku, võidusõidus ei pea verd ihkama.

Need mehed, kes sõitsid vanasti, pidid olema aga tõepoolest rauast – luust ja lihast inimene selliseid asju endaga lihtsalt ei teeks. Ja Niki Lauda oli üks nendest raudmeestest.