Tätoveeritud mootorrattur nimega Sneik

Noh, näiteks, kui teismeline tüdruk näitab isale hilisemates kahekümnendates poiss-sõbra kandidaati – kiilakat ja tätoveeritud tüüpi hüüdnimega Sneik, kellel on katkine mootorratas, peaaegu 9 klassi haridust ning kelle plaan on tüdrukuga Barcelonasse elama minna, sest seal on ju soe ja ei pea tööd tegema…

Ja kui isa siis meelekohtade tukseldes üritab end vaos hoida, et “Sneiki” kulmurõngast pidi mitte aiast välja talutada, arvab tütarlaps ilmselgelt, et see, jah see, on armastus – sest perekond ja universum takistavad ju!

Ilmselt võib julgelt öelda, et teismelistele ei pruugi absoluutkategooria klassika lihtsalt sobida. See nõuab teatud isiksuslikku küpsust. Nagu nõuab küpsust ja elukogemust ka see, kuidas see kulmurõngaga tüüp valemist eemaldada nii, et lõviosa emotsionaalsest traumast jääks selle sama kulmurõngaga tüübi kanda.

Alfad ei sobinud minuarust päris maailma

Miks ma sellest räägin? Aga sellepärast, et minu suhtumine Alfa Romeosse oli umbes sarnane kui suhtumine konkreetsesse Shakespeare’i surematusse näidendisse. Ma teadsin, et tegemist on (enamasti) märkimisväärsete ja ka minu jaoks väga nauditavate saavutustega, kuid ma ei pidanud neid nö päris maailma konteksti kuidagi sobivateks.

On üks asi vaadata, kuidas teatris või Zeffirelli esteetiliselt lõpuni lihvitud filmis inimesed nii armunud (nii armunud!) on, kuid teine asi on juba mainitud katkise mootorrattaga tüübile selgeks teha, et talle oleks lihtsalt tervislikum tütrele tulla mitte lähemale kui kaks kilomeetrit.

Seda enam, et mul on ka sõber, kellel on elus olnud mitu Alfa Romeot. Ühel hetkel ka tema lihtsalt enam ei suutnud.

Elu kui kirgliku slaavi kaunitariga

Oma kogemust Alfade omamisel kirjeldas ta kui elu kirgliku mustasilmse slaavi kaunitariga. Kui kõik on hästi, siis on kõik nagu paradiisis. Või veelgi parem! Kui aga miski on kasvõi minimaalselt halvasti, siis on põrgu lahti – lendavad nõud, hävivad sõprussuhted ja materiaalsed väärtused! Kuni sa avastad, et ära on kulunud kogu su aeg, kõik su närvid ja mis seal salata – tõenäoliselt ka märkimisväärne osa, kui mitte enamus sinu rahalisest ressursist.

Eelnev oli üldiselt ka minu suhtumine kuni hetkeni, mil ma sain kõige “urrima” Alfa Stelvio rooli. See on 510-hobujõuline Quadrifoglio.

Pärast kõigest paaripäevast sõitmist ja mõningaid taustauuringuid olin ma aga sunnitud oma suhtumise ikka päris oluliselt ümber vaatama. Jah, ma teadsin, et Alfaga ongi tavaliselt hea sõita, kuid see, mis neljaharulise ristikheinalehega kaunistatud sinise raketi puhul ees ootas, oli lihtsalt v-a-p-u-s-t-a-v.

Esiteks muidugi olen ma üks neist vanamoelistest tegelastest, kelle jaoks kontseptsioon “linnamaastur” tekitab eelkõige talumatut ükskõiksust. Stelvio puhul on see “maasturi” osa seal küll ainult nende jaoks, kellel on tavapärasest oluliselt parem fantaasia. Ma nimelt tahaks näha seda humoristi, kes Pirelli P-Zero rehvidega võtab ette millegi sellise vallutamise, mis veidigi maastiku moodi on.

See auto on odav!

Stelvio on jäik ja kerge. Ei, Stelvio on väga (!) jäik ja väga (!) kerge. Täpselt õiget moodi röökiv ja paukuv mootor tulistab selle “maasturi” nullist sajani 3,8 sekundiga – ajaga, millest räägitakse tavaliselt oluliselt kallimate (et mitte öelda poole kallimate) autode puhul.

Jah, see jäik, kerge ja kiire auto on ka odav – vähemalt kõike seda arvestades, mida selle raha eest saab!

Hea küll, päris ilma vigadeta pole ka kõnealune ja muidu imelisusele pretendeeriv Stelvio Quadrifoglio. Veidi õnnetumas olukorras asfaldil tundus vedrustus liiga jäigavõitu. Kütusekulu oli… vägagi sportautolik. Kuigi Quadrifogliol on ka kütuse kokku hoidmist võimaldav sõidurežiim, siis selle kasutamiseks peab evima suisa erakordset tahtejõudu.

Sellel autol on üks konkurent ja see on…

Interjöör sisaldas samuti seda minu “lemmikut,” millest loobumist ma sellise hinnaklassi autode puhul pikisilmi ootan – kõige lihtsamat musta plastikut! Plastiküllasus ja kuskil Fiati lao tagaruumist toodud lülitid andsid ehk liiga palju tooni, vaatamata itaallaslikult edeva-läikiva süsinikkiu kasutamisele.

Aga mis siis! Linnamaasturitesse talitsematu ükskõiksusega ja Alfade suhtes skeptiline tõkestamatult keskeale lähenev mees oli sunnitud tunnistama, et jah, ta tahaks seda autot omale. Väga tahaks!

Ehk oleks see iha olnud veidi talitsetum, kui juttu poleks olnud ka viieaastasest garantiist. Stelvio Quadrifoglio on hullumeelne saavutus, millel ei ole omas klassis konkurente. Arvestades seda, mis too paugupill maksab, ei saa ka hinna puhul eriti konkurentsist rääkida.

Konkurent on Stelviole pigem suurelt osalt samadest komponentidest koosnev Alfa Romeo enda sama hullumeelse mootoriga sedaan Giulia.

Ma ei ole enam margitruu, sest mul on päriselt järgmist autot ostes tõsiselt mingit “urri” Alfat kaaluda. Päriselt ka!

Fotod: Paula Johanna Adamson

Jah osta. Mine osta kohe, kui sulle meeldib kõik see, mis teeb autost ja sõidust nauditava. Lisaks ei saa ka Sneik oma katkise mootorrattaga sellel autol eest ära sõita!

Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglio