Ent ühel mitte väga ammusel päeval toimus lõviembleemiga margi direktsioonis tõepoolest arutelu, mille sisuks oli järsk suunamuutus. “Top Geari” vaimu hoides võib seda ette kujutada umbes niisugusena.

“Musjööd,” alustas juhatuse esimees. “On aeg lõpetada klassikalise keskklassi sedaani tootmine. Enamus inimesi ostab niikuinii linnamaasturi, isegi kui me pakuksime nende asemel lendavat vaipa.”

“Kuid millega me 508 asendame?” uuris keegi.

“Kuidas selline plaan kõlab?” kostis esimees ja viipas lähemale kallutama. “Me teeme uue, aga hoopis teistmoodi 508: märgatavalt lühema ja madalama ning ekstravagantse välimusega. Keretüüpideks on luukpära ja universaal, ent esimest kutsume me kupee-sedaaniks, mis iganes see ka olema peaks. Ukseklaasid saavad olema raamideta.”

Juhtkond kuulas kasvava huviga. Juhatuse esimees aga jätkas: “Üks asi veel. Täisvarustuses eksemplari eest küsime me … 50 000 eurot.” (vt. täpsustust loo alguses)

Selle peale tagurdas Pinot noir nii mõnegi tegelase suust välja. Ruumis kõlas: “Sacré bleu!”

See pole sul mingi kasumilehm

Tõesti, tõesti. Ehkki odavaim 508 maksab nimetatud summast jämedalt poole ja tipmiste versioonide hinnad stardivad 40 000 juurest, ütles proovisõiduautoga kaasas käinud paber konkreetse eksemplari maksumuseks 49 900 eurot (Eestis hind 43 780 eurot, toim).

Kusjuures sel polnudki iga saada olevat lisa. Puudus näiteks suur klaasist katuseluuk (pluss 900 eurot).

Selle kõige juures napib tagaistmel jalaruumi, istmepõhi on madalal ning täismees ei saa ka liiga sirgeselgselt istuda, sest langev katusejoon röövib pearuumi. Patukahetseja asendis tagareas istudes sai mulle pöördumatult selgeks, et uus 508 isegi ei proovi olla Peugeot’ kasumilehm.

Luukpärakere – laugpära, kui tahta täpsem olla – päästab selle siiski täieliku ebapraktilisuse soost. Kolmeukselisele väikeautolegi jõukohased ülesanded, nagu kas või pesumasina transportimine, ei ole tänu sellele komistuskivid.

Aga taksoks ei sobi uutmoodi 508 ikkagi. Eelmist mudelit pruugiti sellena nii meil kui mujal ohtralt. Selle turu peavad nüüd teised lõvipojad ära katma.

Ai-kokpitindus lööb särama

Iseenesest näeb värske 508 välja niimoodi, et “Taxi” uue filmi võiks ilma karikatuursete antitiibade ja õhuvõtuavadeta ära teha, sest ilma nendetagi on piisavalt äge. Ja rooli taha istudes läheb asi ainult paremaks!

Mõistagi kasutas Peugeot ka selle mudeli juhikohta kujundades oma i-Cockpiti ideoloogiat. See tähendab pisikest lopergust rooli ja üle selle jälgitavat (digitaalset) näidikutepaneeli, aga ka klaveriklahve meenutavat otsetee nuppude rivi puuteekraani all ja modernse olekuga käiguvalitsat.

508 puhul lööb kogu see “ai-kokpitindus” aga eriliselt särama. Selle madal juhikoht on kookonlik ja võtab su oma embusse moel, mida linnamaasturis ei koge.

Peugeot rooli taga istudes on päriselt teistmoodi tunne, mitte nagu mõne Saksa auto väidetavasti mängulises sõitjateruumis, kus kõige “ebaortodoksemaks” elemendiks on punased tepingud.

Positiivset muljet ei suutnud rikkuda isegi tõik, et mul tuli valida endale kõige meelepärasema sõiduasendi ja näidikupaneeli alumise serva (loe: hodomeetri) mugavalt nägemise vahel.

Siinkohal pean ma aga selgitama toda keskmisest autojuhist üksjagu erinevat viisi, kuidas ma istet ja rooli sätin.

Lühidalt meeldib mulle istuda nii nagu tehakse võistlusautodes: istmepõhi maksimaalselt põrandaligi (508-s läheb see tõega madalale), seljatugi küllalt püstine ja rool kõrgel, nii et jalgu mahub vabalt liigutama. Sedamoodi istudes jäi rool natuke näidikute ette, olugi et ma pole just kõige lühem inimene (190 sentimeetrit).

Käigukast ja Jay Leno

Peugeot 508 ei sõida atleetlikult vastava sõiduasendi võimaldamisele vaatamata. Isegi sportliku varustuspaketi GT olemasolul, olgugi et sellega kaasa tulevad 19-tollised veljed muudavad vedrustuse madalatel kiirustel ivake puiseks.

Peamiselt jääb sportlikus kerge ja ausa tunnetuseta rooli taha. Tõik, et rooliratas meenutab kuju poolest mõne hüperauto oma, ei aita siinkohal kuidagi.

Maanteede mõõtjana on 508 aga mõnus. Vedrustus muutub kiiruse kasvades täpselt parajaks ja müra jõuab sõitjateruumi tagasihoidlikult, ehkki traditsiooniliselt seostuvad raamita ukseklaasid mõningal määral sisse pressiva tuulevihinaga.

Prooviauto kapoti all toimetas 224 hobujõuga (165 kW) 1,6-liitrine turbobensukas – sama mootor, mis teeb 308 GTi aiste vahel ligi poolsada hobust rohkem. Väiksepoolsele kubatuurile vaatamata liigutab see “kupee-sedaani” hoogsalt.

Uus kaheksakäiguline automaatkast ilmutab seevastu kohatist otsustusvõimetust küsimuses, et kui mitu käiku alla vahetada. Aga nii võibki juhtuda, kui valik on suur. Võrdluseks: ma olen kindel, et Jay Leno mõtleb mõnikord päris pikalt, millega sõitu minna.

Käsikastiga seda autot Eestis ei pakutagi. Välismaalgi saab seda üksnes väiksema, see tähendab 1,5-liitrise diisliga.

Me peame rääkima Arteonist

Viimatisel Eesti aasta auto valimisel jõudis 508 kuue finalisti hulka ning jäi lõpphääletusel Volvo V60-ga neljandat-viiendat kohta jagama. Leedukad hääletasid selle koguni võitjaks.

Kõik see lubaks justnagu 508-le suhtelist edu ennustada, aga tõttöelda ma kahtlen, kas praktikas eelistavad piisavalt paljud inimesed seda näiteks Volkswagen Arteonile, mis on ju samasugune edev laugsaba.

Jah, Arteoni on võimalik veel rohkem raha uputada ja Peugeot’ga võrreldes on “volkari” sõitjateruum puruigav, kuid teisalt võib selle tagaistmel vaat et jala üle põlve visata.
Erinevad on 508 ja Arteon muulgi moel. Viimane kõnetab mehepoegasid, kelle suurte päikseprillide tagant kuigivõrd paistev näoilme lubab oletada, et neil on ajada maailma kõige tõsisem bisniss.

508 ei ole tõsine. On hoopis prantslaslik. Maailma kirevuse huvides.

Teisalt avaldub selle prantsusepärasus muu hulgas näiteks selles, et puutemajandus jätab soovida. Infolustisüsteem pole kõige intuitiivsem ja tükib hanguma.

Kliimaseadme käsutamiseks otsenupud puuduvad, nii et kõigepealt tuleb võtta ette õige ekraanipilt ja siis poole kraadi kaupa toksida. Ning telefoniga ühildamisest ei taha ma rääkidagi.

Olen proovinud aastate jooksul nii mõndagi uut Peugeot’d ning üritanud neid paaritada erinevate telefonidega ja sellega on pidevalt jama olnud.

Kui auto hinna esimene number kipub nelja ja viie vahele jääma, võivad säärased koperdused määravaks saada.

“Top Gearis” humoorikalt välja mängitud periood, mil Peugeot’ tehases väljusid justkui meelega très horrible autod, on praeguseks juba mõnda aega möödas. Ka 508 tõestab seda. Aga õnne see lõviembleemiga margi õuele ilmselt ei too.

Jah, osta,

Kokkuvõttes pole 508 häda midagi. Kõige praktilisem see ei ole, aga ägedalt isikupärase välimuse ja sõitjateruumiga küll. Ainult et ma kahtlustan, et lõpptulemusena te ikkagi ei osta seda. Ja kes saaks seda pahaks panna.

Peugeot 508 PureTech 225 AT8