Kõigist oma puudustest hoolimata on Jimny väga elurõõmus auto. Fotod: Hans Lõugas
Jimny on tõeline päikesekiir hallinevas sügises, sõõm värsket õhku, pakatab elurõõmust ja pealehakkamisest nagu värske kutsikas.
See on auto, mis sind kogu aeg välja möllama kutsub, nagu väike kutsikas, ja sa ei pane tema puudusi ja vimkasid tähelegi. Ja kogu see toredus on algab natuke rohkem kui 16 000 eurost.
Mis asi see üldse on?
Suzuki on Eestis mitte just populaarne Jaapani mark, veel vähem populaarne on selle pikaaegne väikemaastur Jimny. Olgem ausad, selle mudeli varasemad väljalasked pole kunagi olnud erilised pilgupüüdjad ja Jimny roolis on aastaid olnud need, kelle vestil on umbes 50 taskut ja ühes käes õng või jahipüss.
Aga ei enam. Jimny on üle 20 aasta saanud uue mudeli ja see on nüüd tõeliselt lahe.
Osta tohib ainult rohelist
Alustame juba sellest värvist. Heleroheline?? Sellise autoga hõbeda-halli-tumehalli-kirjus Eestis sõita on juba iseenesest suur kultuuriline kangelastegu.
Suzuki müüb uut Jimnyt ka konservatiivsetes värvitoonides, aga kogu selle auto iseloomuga sobib kõige paremini kokku just see värv. Nii et ostke ainult rohelist!
Lisaboonus: parklas on oma autot tänu värvile ja kõrgele profiilile mugav leida.
Kus mu Jimny oligi? Aa, muidugi seal.
Iseloomuga disain
Võtame järgmiseks selle kõrge profiiliga keredisaini, mis on erakordselt hästi õnnestunud.
Ühest küljest on tegu kandilise retromaasturiga, mis on väärikas kummardus militaarsetele eelkäijatele nagu Land Rover Defender ja Geländewagen. 90-kraadise nurga all tõusvad küljed annavad tõsidust ja usaldust.
Aga samas ei joondu Jimny ainult vanade ja väärikate järgi, vaid tal on oma iseloomu ka.
Sooneline katus, väikse astmega küljeaken, varasematele Jimnydele viitav radiaatorivõre, kaks triipu küljepeegli ees, katusenurka pugenud antenn on kõik toredad detailid.
Miks see antenn katusenurgas? Aga miks mitte???
Ühesõnaga tore kombinatsioon: tõsine maastikusuhtumine ja samas elurõõmsad vimkad.
Kõige tähsam on muidugi see, mis rooli taga juhtuma hakkab. Kui vaatad kandilisest esiaknast välja (nagu Humveega), otsib pilk kohe teeviita, mis linnat välja viiks. Metsa, rabasse, klindile, põllule – ära siit linnast!
Jimny interjöör on karm, väljavaade on kandilistest esiaknast ja kaassõitja võib seenemetsast ära sõites käepidemest kinni hoida.
Päris, mitte mängumaastur
Jimny ei ole mänguasi, see saab selgeks nii tehniliste andmete lehte vaadates kui ka tehnilisi võimeid järgi proovides.
Juba auto ülesehitus on tänapäeva mõistes haruldane: kogu kere toetub eraldi redelraamile. Mis kasu sellest on? Laenake mõnelt väiksemalt tuttavalt Legod, ehitage nendest auto ja väänake sellise mudeli ühte otsa ühes suunas, teist teises suunas. Painded kipuvad masinat lammutama.
Kui Jimny rühib läbi aukliku tee, kus augud on näiteks esimese vasaku ja parema tagumise ratta all, siis ei hoia masinat ühes tükis kere, vaid just see redelraam.
Jimny viis mind ilusatesse Põhja-Eesti metsadesse (muidugi ainult selleks mõeldud teedel) ja isegi pehmema põhjaga liivakarjääri.
Kui muidu lükkab autot edasi tagasild (driftimisest ärge 75-kilovatise mootoriga unistage), siis metsa vahel saab käsitsi lükata sisse nelikveo. Tegelikult võib nelikveoga ka trassil sõita, mida võib Eesti talves kõrvalteedel väga vaja minna.
Aga kui lihtsalt nelikveost jääb väheks, siis raskemal maastikul saab kangi lükata veel järgmisse asendisse ja sisse lülitada aeglusti! See peaks olema viimane tõestus, et Jimny kuulub “päris” autode sekka, mis suudab ratastele kanda rohkem võimsust ja säästab käigukasti raskel pinnasel edasi pressides.
Ülemine asend: tagavedu. Keskmine asend: nelikvedu (kuni 100 km/h kiiruseni). Alumine asend: nelikvedu aeglustiga.
Põhimõtteliselt saaks aeglustiga nii künkast üles kui ka teiselt poolt alla (aeglusti ja esimene käik sisse, pedaalid lahti), aga lisaks on Jimnyl veel ka mäest laskumise abiline.
See võiks anda alustavale offroadijale lisakindlust, et ülevalt alla tulles võib tõega kõik pedaalid lahti lasta ja rahus rooli hoida – Jimny hoiab end vaos.
Mis komejant-auto see veel on?
Iga vaimustav auto utsitab juhti piire katsuma. Jimny teeb seda maastikul. Minu jaoks ei saabunud tõe hetk mitte Männiku karjääris või Narva kaevandustes, vaid tavalises Eesti metsas.
Läksin külla 88-aastasele Lääne-Virumaa koduloouurijale, Valgetähe teenetemärgi kavalerile ja metsavendade saatuse kroonikule Villu Jahilole, kes parajasti taluõuel isetehtud murutraktoriga ringi lasi.
Tema esimene reaktsioon: “Mis komejant-auto see veel on??”
Tema teine reaktsioon, pärast mõningast uudistamist: “Jaapanlased ikka oskavad teha. Ei pane midagi ülearust auto külge. Ma tean, ma olen Suzuki ekskavaatoriga tööd teinud.”
Ühesõnaga, Villu Jahilo lubas mind komejantautoga oma põlise talu põllule, et imiteerida talumehe tööd. Põllul saab Jimny hästi hakkama. Aga põllust sai ühel hetkel mets, kust talvel oli sõitnud traktor. Traktorijälgi teeks nimetada ei saanud, pigem olid need kaks kraavi.
Jimny ukerdas vagudes, ronis, rühkis, undas… aga kinni ei jäänud.
Võtmeküsimus oli kahes asjas: auto kaalub kõigest 1090 kilo ja põhi on maast 21 cm kõrgusel. (Kui te olete offroader, siis teid huvitavad ilmselt ka pealesõidu- ja eemaldumisnurk, aga need leiate isegi.)
Pärast Villu Jahilo maadelt lahkumist suutsin siiski ka auto piirid üles leida. Ühe liivakarjääri seinast, mis meenutas väga kõrbedüüni, Jimny üles ei läinud. Saatuslikuks said ilmselt linnarehvid, tõsisema allapanuga võinuks lugu lõppeda düüni otsas.
Jimnyga jõuab kohtadesse, mille olemasolu ei osanud aimatagi.
Jimny, sa pole perfektne
Ei maksa arvata, et see on ideaalne auto. Kaugel sellest.
Esiteks viiekäiguline käigukast. Juba linnakiirusel on tahtmine sisse lükata viies käik, kuigi tegelikult saab läbi ka neljandaga, aga alates 70 km/h hakkab mootor viienda käiguga pöördeid koguma. Aga kui Jimnyga sattuda 110km/h maanteelõigule ja liiklusvoos püsida, on salongis sarnased helid nagu Kärdla-Tallinna lennukis.
Jimny pakub linnas sõites ka mõnusat lõbustuspargi tunnet. Kui mõned räägivad linnamaasturite puhul tõsimeeli probleemist, et need on kõrge raskuskeskmega ja “ujuvad”, siis Jimny puhul ajab see naerma. Ringteid on väga lõbus võtta, sest alati mõtled, et kas käid külili maha või ei!
Aga need hädad, pehme vedrustus ja see manuaalkäigukast on hädad ainult siis, kui te ei sõida maastikul.
Jimny on väikeauto, nii kõrguse kui pikkuse mõttes. Kui teile väikeautod sobivad, siis on Jimny nagu unistuse täitumine.
Aga isegi maastikul tuleb auto tagaistmetesse suhtude suure ettevaatusega. Need on ilmselt tehtud Hiina massaaži meistrite poolt. Ma surusin sinna inimesi pikkusevahemikus 110–190 cm ja kõigil oli ebamugav, sest tagumiste toolide “seljatugi” on nii kõva ja sirge, et pikalt keegi seal viibida ei taha.
Üleüldse võiks Jimnyst mõelda kui kahekohalisest autost, sest siis tekiks autole kohe ka korralik pagasiruum, mida neljakohalisena ei ole. Püstiste tagaistmete ja tagaukse vahele mahub sisuliselt diplomaadikohver. Või pakivein. Võib-olla see ongi teatud tagamõte.
Auto reede õhtust esmaspäeva hommikuni
Autosid on erinevad. On praktilised, luksuslikud, kiired ja maastikuvõimelised.
Tegelikult kõige tähtsam võiks olla jaotus: on autod, mis toovad sulle elurõõmu, ja need, mis ei too.
See rõõm polegi seotud hinnaga, sest Jimny on odavam kui keskmine Eesti pereauto. Muidugi, nelikveoline Dacia Duster on veel odavam. Aga tahaksin näha kedagi, keda Duster niimoodi sõitma kutsub.
Jimnyga sõites tuli mulle mitu korda pähe Mazda MX-5. See ei ole eriti praktiline, eriti suur, isegi mitte eriti võimas… aga ometi pakub pisike Mazda sõites selliseid tundeid, mille me oma igavate autodega ummikus istudes sügavale hingesoppi matame.
Jimnyga on sama lugu. Reede õhtul võib triiksärgi ja portfelli kappi lükata, Jimnyle hääled sisse panna ja vähemalt kaks päeva elada.
Või siis alternatiiv, mis mu peas käis: vahetada elukutset ja hakata metsavahiks või maamõõtjaks. Võib-olla ajan isegi 50 taskuga vesti selga.
cof
cof
cof
cof
cof
cof
oznor
rhdr
rhdr
rhdr
rhdr
rhdr
cof
rhdr
oznor
smartcapture
cof
oznor
kui otsid lõbusat ja maastikusuutlikku väikeautot, siis Jimny ei vea alt.
Suzuki Jimny GLX
Mootor
1,5-liitrine VVT
Käigukast
viiekäiguline manuaalkast või neljakäiguline automaatkast
Võimsus
75 kW
Pöördemoment
130 Nm
Suurim kiirus
145 km/h (manuaalkastiga), 140 km/h (automaatkastiga)
